Kui arvata, et ma päevadekaupa ainult õmblemisega tegelen, siis täpselt nii ongi. Sellepärast on mõnikord harva-harva üüratumalt värskendav sattuda mujale, kui õmblustuppa. Nonäiteks minna reisima. Egas ma iseenese tarkusest polekski kusagile sattunud aga laps ütles, et lähme ja Õmblusmamsel on juba piisavalt vana, et lapse sõna kuulata.
Seega: pisuke reisikiri Kutaisist, Gruusia suuruselt teisest linnast kuhu viib Tallinnast otselend. Eks see otselend ja soodsad piletid olidk põhjuseks, et keset talve Gruusiat väisata.
Kus ööbida: Kutaisi on triiki täis suuremaid ja väiksemaid öömajasid. Mingi hetk näitas hingekompass väikese ja armsa poole ja Guest house Hello seda kõike oligi. Rahulik kohake. Mõistetakse inglise keelt. On köögi kasutamise võimalus, pakutakse hommikusööki ning aidatakse transpordiga. Päris kesklinn oli väikese jalutuskäigu kaugusel. Meie hotellidega võrreldes vägagi odav. Koha omanikeks on külalislahke, noor Gruusia pere.
Mida vaadata: Ilmataat kostitas meid üheainsa kevadise päevakesega ning ülejäänud aeg oli kliima mõttes väga kodune. Eks siis tuligi seda ainumast päevakest kasutada ja mägedesse viis me tee. Mäed ise on sõna otseses mõttes luulelised.
Martvili kanjon:
Mõningase lisakopika eest viis kohalik paadimees jõele sõitma.
Okatse kanjon: Imelised vaated aga kõrgusekartlikele ei soovita. Seesamune metallist ja läbipaistev rada rippus üsnagi jubedalt maa ja taeva vahel. Õnneks ei kartnud Õmblusmamsel ei hunti ega tonti.
Ja nõndaviisi võiks lõputult jätkata loodusvaadetega talvisest Gruusiast
Aholgu, veel üks.
Prometheuse koobas: See "Prometheus" on grusiinide promotrikk Ühtegi Prometheust pole säälkandis nähtud aga mõni troll võis kindlasti kunagi selles kohas sündida. Väga võimas koobas, mille üldpikkus on 11 km ja suurim sügavus 40 meetrit allapoole merepinda. Sileda tee ja valgusmängudega turistirada on kõigest üle kilomeetri kuid igati vaatamist väärt.
Meie võtsime järgmisel päeval ette veel spaakülastuse Kutaisile lähedal asuvas Tskaltubo linnas kuid sellist elamust ma talvisel ajal kindlasti ei soovita. See spaa oli pisut nagu nõukaaegne sanatoorium oma uhke kuid veidi laguneva hoone ning traditsiooniliste protseduuridega. "Mehed ei nuta " film tuli meelde. Paraku ei ole spaakultuur veel niipalju Gruusiasse jõudnud, et nad oleksid oma sanatooriumi kempsu soojaks kütnud. Või õigemini, küte puudus täielikult, oli külm kui hundilaudas ja kambri kasutamine pärast mudaravi mitte just kõige tervistavam. Siiani nohutan. Nagu ma hiljem uurisin, ongi Tskaltubo endine sanatooriumitelinn, milledest tänapäeval suurem osa maha jäetud ning lagunevad.
Aga paar sõna ka Kutaisist endast. Oli see nüüd paar päeva kestvast vihmasajust, aga linn ise jättis veidi räämas mulje. Pole viriseda, sest suuremad rännusellid teavad, et Eestiga võrreldes on väga paljud kohad tuntavalt enam räämas ja prügised. Gruusia inimesed olid ülimalt sõbralikud ja abivalmid kuid mitte ebameeldivalt pealetükkivad. Pribaltika ajas nad suisa leili. Igal võimalikul ja võimatul juhul kraamiti välja veinipudel, et kalleid külalisi kostitada. Liiklus on kohutav ja ühtlane signaalidemeri isegi mäe otsa kuulda. Ülekäiguraja ees ükski auto vabatahtlikult ei peatunud ning tuli ise võimalikult ülbe näoga sõiduteele astuda. Reeglina tegime seda kohalikest inimestest koosneva grupi varjus. Väljas söömine, taksosõit ja muud Gruusias toodetud kaubad meie mõistes odavad. Linnas sees annab kõigeni, mis vaatamist väärt, jala jõuda aga väljapoole pääsemiseks ei leidnud me muud lahendust, kui takso. Mingi ühiskondlik transport küll liikus kuid vaid linnaelanikele arusaadavatest punktidest ning aegadel. Kohvikutes rääkisid kõik nooremapoolsemad teenindajad inglise keelt kuid tublisti tuli kasuks vene keele oskus. Ilma oleksid paljud eredad hetked olemata olnud. Minusugusele haleda südamega mamslile valmistas meelehärmi kodutute koerte rohkus. Üks sai küll tänutäheks giiditeenuse eest tubli tüki vorsti aga mõnele koerasõprade mtü-le oleks sääl rohkem kui rubla eest tööd. Kodutuid inimesi sedavastu märgata ei olnud, ja meie taksojuhi sõnul kuritegevus väga väike.
11. sajandist pärit Bagrati katedraal mille juurest avanevad kaunid vaated linnale. Ühtlasi on sääl ka suurem uulitsakoerte kogunemiskoht.
Läbi Kutaisi linna voolab Rioni jõgi. Muidu väga maaliline jõeke ja ehk tekib sinna paarikümne aasta pärast ka jõeäärse promenaadi nime kandev rajake. Antud ajahetkel oli kallas kas täis ehitatud või tühermaa.
Turg oli üks ehe ja ehtne koht. Need imelikud vorstilaadsed asjad on Gruusia maiustused, mis koosnevad pähklitest ning ollusest, mida mina nimetaksin mahlanahaks. On väga maitsvad.
Kutaisi botaanikaaed oleks sumeda suveilmaga kaunikesti kaunis. Sissepääs maksis meite rahas umbes 30 senti. Jõudsime kohale pimeduse hakul kuid säälse vaatamisväärsuse, vana tamme sisse ehitatud ühemehe-kiriku, nägime siiski ära.
Sedaviisi võiks jätkata lõputult. Järelikult aeg lõpetada ja õmblusmasinalt tolm pühkida. :)
Seega: pisuke reisikiri Kutaisist, Gruusia suuruselt teisest linnast kuhu viib Tallinnast otselend. Eks see otselend ja soodsad piletid olidk põhjuseks, et keset talve Gruusiat väisata.
Kus ööbida: Kutaisi on triiki täis suuremaid ja väiksemaid öömajasid. Mingi hetk näitas hingekompass väikese ja armsa poole ja Guest house Hello seda kõike oligi. Rahulik kohake. Mõistetakse inglise keelt. On köögi kasutamise võimalus, pakutakse hommikusööki ning aidatakse transpordiga. Päris kesklinn oli väikese jalutuskäigu kaugusel. Meie hotellidega võrreldes vägagi odav. Koha omanikeks on külalislahke, noor Gruusia pere.
Mida vaadata: Ilmataat kostitas meid üheainsa kevadise päevakesega ning ülejäänud aeg oli kliima mõttes väga kodune. Eks siis tuligi seda ainumast päevakest kasutada ja mägedesse viis me tee. Mäed ise on sõna otseses mõttes luulelised.
Martvili kanjon:
Mõningase lisakopika eest viis kohalik paadimees jõele sõitma.
Okatse kanjon: Imelised vaated aga kõrgusekartlikele ei soovita. Seesamune metallist ja läbipaistev rada rippus üsnagi jubedalt maa ja taeva vahel. Õnneks ei kartnud Õmblusmamsel ei hunti ega tonti.
Ja nõndaviisi võiks lõputult jätkata loodusvaadetega talvisest Gruusiast
Aholgu, veel üks.
Prometheuse koobas: See "Prometheus" on grusiinide promotrikk Ühtegi Prometheust pole säälkandis nähtud aga mõni troll võis kindlasti kunagi selles kohas sündida. Väga võimas koobas, mille üldpikkus on 11 km ja suurim sügavus 40 meetrit allapoole merepinda. Sileda tee ja valgusmängudega turistirada on kõigest üle kilomeetri kuid igati vaatamist väärt.
Meie võtsime järgmisel päeval ette veel spaakülastuse Kutaisile lähedal asuvas Tskaltubo linnas kuid sellist elamust ma talvisel ajal kindlasti ei soovita. See spaa oli pisut nagu nõukaaegne sanatoorium oma uhke kuid veidi laguneva hoone ning traditsiooniliste protseduuridega. "Mehed ei nuta " film tuli meelde. Paraku ei ole spaakultuur veel niipalju Gruusiasse jõudnud, et nad oleksid oma sanatooriumi kempsu soojaks kütnud. Või õigemini, küte puudus täielikult, oli külm kui hundilaudas ja kambri kasutamine pärast mudaravi mitte just kõige tervistavam. Siiani nohutan. Nagu ma hiljem uurisin, ongi Tskaltubo endine sanatooriumitelinn, milledest tänapäeval suurem osa maha jäetud ning lagunevad.
Aga paar sõna ka Kutaisist endast. Oli see nüüd paar päeva kestvast vihmasajust, aga linn ise jättis veidi räämas mulje. Pole viriseda, sest suuremad rännusellid teavad, et Eestiga võrreldes on väga paljud kohad tuntavalt enam räämas ja prügised. Gruusia inimesed olid ülimalt sõbralikud ja abivalmid kuid mitte ebameeldivalt pealetükkivad. Pribaltika ajas nad suisa leili. Igal võimalikul ja võimatul juhul kraamiti välja veinipudel, et kalleid külalisi kostitada. Liiklus on kohutav ja ühtlane signaalidemeri isegi mäe otsa kuulda. Ülekäiguraja ees ükski auto vabatahtlikult ei peatunud ning tuli ise võimalikult ülbe näoga sõiduteele astuda. Reeglina tegime seda kohalikest inimestest koosneva grupi varjus. Väljas söömine, taksosõit ja muud Gruusias toodetud kaubad meie mõistes odavad. Linnas sees annab kõigeni, mis vaatamist väärt, jala jõuda aga väljapoole pääsemiseks ei leidnud me muud lahendust, kui takso. Mingi ühiskondlik transport küll liikus kuid vaid linnaelanikele arusaadavatest punktidest ning aegadel. Kohvikutes rääkisid kõik nooremapoolsemad teenindajad inglise keelt kuid tublisti tuli kasuks vene keele oskus. Ilma oleksid paljud eredad hetked olemata olnud. Minusugusele haleda südamega mamslile valmistas meelehärmi kodutute koerte rohkus. Üks sai küll tänutäheks giiditeenuse eest tubli tüki vorsti aga mõnele koerasõprade mtü-le oleks sääl rohkem kui rubla eest tööd. Kodutuid inimesi sedavastu märgata ei olnud, ja meie taksojuhi sõnul kuritegevus väga väike.
11. sajandist pärit Bagrati katedraal mille juurest avanevad kaunid vaated linnale. Ühtlasi on sääl ka suurem uulitsakoerte kogunemiskoht.
Turg oli üks ehe ja ehtne koht. Need imelikud vorstilaadsed asjad on Gruusia maiustused, mis koosnevad pähklitest ning ollusest, mida mina nimetaksin mahlanahaks. On väga maitsvad.
Sedaviisi võiks jätkata lõputult. Järelikult aeg lõpetada ja õmblusmasinalt tolm pühkida. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar