Taliharja tähtsamad tähed

Juba ammu ei jaksa Õmblusmamsel blogisse pista kõike, mis masina alt tuleb. Masina alt on muidugi lai mõiste ning tavaliselt hõlmab see nädalas vähemalt paari beebitekikest. Kuidagi tuleb ju OÜ Õmblusmamslil hinge sees hoida ning beebitekikesed ja nende valmimise kiirus on osutunud selles osas tänuväärseks abimeheks. Ilma nendeta oleks mu kangaladu raskuse tõttu läbi põranda vajunud ja pankrot terendaks. Paraku jah, põeb Õmblusmamsel raskekujulist kangaostutõbe ning ka selles öökullitekis on lapikesi minu eelviimasest ostuorgiast, kui läksin piltlikult vaid paari nööbi ja jupikese püksikummi järele. Nüüd olen ma saavutanud taseme, et isegi väga enam ei põe selle pärast, et kokku ahmatud kangad  riiulisse ära ei taha mahtuda. Eks olen lihtsalt lasknud käppadel kiiremini käia. 

Nüüd võiksin jätkata veel viie öökullitekiga sest kui ports öökullimunasid kätte satub tuleb nad ju kõik välja haududa. Aga seda teine kord sest selle aasta kõige suurem töö  (vähemalt esialgu) on olnud 160 x 105 suuruses hallid tähekesetekid. Kuna tehtud sai kaks peaaegu ühesugust lapitekki siis andis päris korraliku töömahu välja ja hallide kangaste maht vähenes riiulis märgatavalt. Eks siis on jälle põhjust poodi minna. :)

Õmblusmamsel ikka rõõmus

Aasta number jälle vahetunud ja Õmblusmamslil aeg väike järelehüüe teha. 

 2020 aastat tahetakse ilmselt paljude poolt ära kägistada kuid Õmblusmamslil on jätkuvalt kõik kenasti. Kui maailm läheb hulluks, ei pea ju mina koos maailmaga minema. Õnneks võimaldab töö iseloom ilma ja olusid kõrvalt kaeda. Koondama pole veel hakatud ning ülemusel täiesti suva, mida ma nina ees kannan või kandmata jätan. Üksi töötades on ka omad head küljed. 

Eks on ka põhjust keksimiseks. Täitus minu suuuur unistus ehk siis olen teppimismasina õnnelik omanik. Unistus on tõepoolest suur hõivates vähemalt poole õmblustoast ja oma esimese õmblusmasinaga ei saa gabariitidelt ning võimsuselt võrreldagi. Esimene oleks äärepealt kogu eluks õmblemise isu ära võtnud. Õnneks on lapse närvisüsteem üsna paindlik. Sedavastu viimane töötab nagu loom.

  Nüüdseks on mul uue masinaga ära tepitud kolm vana voodilina ja kolm lapitekki ning käsi oleks juba teppimisteenuse osutamiseks üsna kindel. Hinnakirjaga olen pisut hätta jäänud aga ega siis head masinat pole mõtet tühjalt seista. Esimeseks teppimispääsukeseks oli mul see üüberkevadine tekike mil suurust 230 x 200 cm. Väike värviteraapia hallitoonilisel ning pimedal aastaajal. 

 Edasine suurteos sobib antud ajahetkega ja minu tütre magamistoa toonidega rohkem kokku. Mõnikord on vaja ka omadele jopedele ning jõulukingitustele mõtelda. Keskel oleva mustri nimi on "Vanaema täht". Ilus muster ja täpselt selline, mida mitte just väga noor ema oma lapsele kinkida võiks. Sellist pead ringi käima ajavat tepingut poleks ma ilma oma vastse tehnikaimeta teha saanud. 

Kui ma blogisse juba sattusin, siis ka pisut statistikat. 2020 aastal nägid ilmavalgust 70 erinevas suuruses lapitekki, 10 mängutekikest, 6 patja ning hunnik igatmasti pudi-padi. Sealhulgas iseenesele ainult ühed trikotaažist püksid. See viimane on üle aegade kõige kehvem tulemus ja nii ilma kui eelmisel aastal pole Õmblusmamsel ennast veel jätnud. Kujutasin ette, et jõuan omale veel ühe pluusi õmmelda kuid tuleb tõdeda, et mul on lihtsalt väga hea kujutlusvõime ning pisut napilt aega. Lähen ja häbenen nurgas. 

Töökas lapsehoolduspuhkus

 On küll nii, et kui inimene planeerib, siis jumal naerab. Tegelikult planeerisin ma augustikuust kuni määramata ajani olla lapsehoolduspuhkusel. Nautida elu, jalutada, lugeda mänguplatsil raamatuid ja teha ära kõik arvutis istumist vajavad töökesed. Kaasa arvatud blogisse kirjutamine, turundamine tuleviku tarbeks ja raamatupidamise mingisugusegi mõistliku tasemeni viimine. Siis aga selgus , üsnagi ootamatult ja üllatuslikult, et Õmblusmamsli teenuste järele on siiski mõningane nõudlus. Seega: lapsehooldus ja õmblustöö käsikäes ja mitte haisugi puhkusest. 

Aga hüva, imepisike galerii "lapsehoolduspuhkuse" ajal tehtud töödest. Lapitekk väikesele poisile, kes tegelikult on suur autofänn. Ilmselt tulevane Ott Tänak. Tekk, otse loomulikult, autodega.  Lapiteki suuruseks 200 x 100 cm ja kuna see oli mõeldud poisi autokujulisele voodile päevatekiks, siis tihedalt vabakäe tepinguga üle vuristatud. 

Parajalt nokitsemist nõudev ja mõnusalt roosades toonides mängutekike. Toonid määras seesamune lastega kangas, mida tekis näha. Tellija saadetud ning kunagi mähkimisalust kaunistanud kangas leidis omale uue hingamise ning Õmblusmamsel suisa fännab sellelaadilist taaskasutust. Lisaks on mängutekis põnevaid salataskuid, krõbisevaid detaile, karvaseid, siledaid, sametisi kangaid ja muud põnevat. Tekike on suuruses 130 x 130 cm.

Nohüva, kolm on kohtu seadus. Sinise taeva, seenemetsade ja rohelise rohu karva lambatekk. Lammas ise selline pehme ja villane, nagu ühtedele korralikele lammastele kombeks. Suuruseks 180 x 115 cm.

Aga nüüd sellest lapsest, kelle hooldamiseks oleks Õmblusmamsel tegelikult pidanud puhkusel viibima. See siin on meite pere kõige noorem liige, kutsikas Urfo. Suurepäraste näriliseomadustega elurõõmus ja aktiivne kõrvikkrants. Lemmiktegevusteks vareste taga ajamine, kärbeste utiliseerimine ja igatmasti paberist toodete närimine. Pisukese ehmatusega selgus, et eriliselt maitsvad on kangaid täis pappkastid. Küllap oli elmises elus minu Urfo paberihunt.

Nüüd näeb Õmblusmamsli tööpäev välja selline: pakin koera rattakorvi (Korvis püsimise sai ta väga kiiresti käppa) , väntan oma lapsepõlvekodus asuvasse õmblustuppa tööle, jalutan koeraga, jätan ta töötoa ukse taha tukkuma, sööme, jalutame, mängime ja siis ehk lubatakse veel pisut õmmelda. Üldiselt, päev on tihe. Proovisin ka varianti, et jätan koera aeda uitama kuid pärast mõningaid sigadusi ei läinud see mitte. Minu emale ei meeldinud kompostihunnikus kaevandamine ( Koer haises pärast seda nagu tõhk) ja püüd kuuri vundamendi alla kaevatud augu kaudu Ameerikasse jõuda. Eks ma siis proovi oma koeratitest miskit asjalikku kasvatada, lapitekke õmmelda ja samal ajal pisut tihedamini oma blogisse jõuda. 

Rännumehe lapitekk

 Rännumeest lapitekil muidugi ei ole. Või siis irooniaga pooleks: rännumehed pistis karuott juba nahka. Ainult hunnik telke jäi metsa alla vedelema. Positiivsema stenaariumi kohaselt on rännumehed kõik oma vigvamitesse varjunud ning pildistavad üksikut ringi uitavat karu. Olgu kuidas on, aga säärane tekimõte kummitas mind tükk aega, enne kui sain mahti ta kangasse valada. Õmblusmamsli rännukire materialiseerumine lapitekis sest rännukirg on tõesti suur. Kuna kaugematesse kohtadesse pääsemine on sel turbulentsel ajal keeruline (Kohale võib pääseda aga tagasi enam mitte) , siis kolistan oma jalgrattaga niisama ringi. Minu jaoks on niisama rattasõit 50 kilomeetri raadiuses Pärnu linnast ja lähikonnas on pooled teed juba läbi vändatud. Valmistun tõsisemateks väljakutseteks ning küpsetan lisaks lapitekindusele peas uut äriplaani. See oleks turismifirma nimega "Ivan Sussanin".

Pisike wikipeediline ülevaade Ivani tegevusest: Vene talumees Domino külast (Tänapäeval Sussanini rajoon Kostroma oblastis), kes 1613 aastal teejuhina juhatas vales suunasVenemaad rünnanud Poola-Leedu väed, päästes sellega lähistel elanud noore Vene tsaari Mihhail Romanovi.

 Õmblusmamsli rännutegevuse käigus on ilmnenud, et ära eksimine ei valmista mulle mitte mingeid raskusi ka kõige parima ettevalmistuse korral. Erinevalt Ivanist ei pea ma eksimiseks sugugi pingutama ja suudan lõdva randmega eksitada ka kõige kogenenumad rändurid. Kontrollitud! Sellele vaatamata olen nautinud iga oma reisi, et olla pärast pisut liivane. Minu pere ratsionaalsem pool arvab muidugi, et säärasele gurmee-ära eksimise teenusele suurt turgu ei ole. Kesse ikka tahab minna reisima kui alustamise koht ja aeg on teada kuid saabumine oleks teab kuidas ja millal iganes. Läbi häda olen ma siiski sihtpunkti ehk koju välja jõudnud. Muidu ei oleks neid lapitekilisi üllitisi ju sündinud ja mis siis ikka. Küllap tuleb lapitekkidega edaspidigi jätkata.

 Lapitekil endal on suurust 220 x 145 cm , on puhta puuvillane ja sobiks mõne ränduri voodile. 

Mõnusalt mängutekke

Ja nii nad tapsidki meie blogi, ütleks vahva sõdur Šveik. Õmblusmamsel lisab, et kesse tegi, ise tegi. Eks siis tuleb eesliini töötaja kombel oma kallist kadunukest elustama hakata. Vahepeal on maailm lukku ja siis kuidagiviisi lukust lahti keeratud, viiruseks nimetatud tegelane on varitsenud inimesi nii pargis puu taga kui poes riiulite vahel, pööramata Õmblusmamsli tagasihoidlikule isikule siiski mitte mingit tähelepanu. Toimunud on nii maasika kui ka mõned muud sõjad kuid mamsel pole kasknud end mitte millestki kõigutada vaid südame rahus jätkuvalt õmmelnud, nii et massin kärssab.
Selle mänguteki puhul siin on jutt massina kärssamisest küll täiesti õigustatud. Nii suurt ning samal ajal nõnna paksu tekki pole ma enne teinud. Ok, kui minu ülimalt tubli õmblusmasin küll kräuksus ja oigas kuid teppis teki vapralt lõpuni, siis Õmblusmamsli käed ja kaelasooned ähvardasid küll kärssama hakata. 200 x 200 on mängutekina siiski minu võimete piir kuid tulemus oli vaeva väärt. Tellija jäi ka väga rahule ja ütles, et kõik tema kolm last armastavad öökulle väga. :)

See, märksa tagasihoidlikuma suurusega mängutekk (130 x 130 cm) telliti minult Saksamaale, Berliini. Uhh, jõudis õnneks ka kohale! Mitte kõigi pakkidega pole sel kummalisel ajal nii hästi läinud. Tekile paluti midagi, mis sümboliseeriks Berliini, Londonit, Inglismaa päälinna udu ning reisimist nende kahe linna vahel. Selle veinipudeli sümboolsust ei oska ma selgitada kuid klient on Õmblusmamsli kojas kuningas...

Viimane mängutekike on tehtud sellepärast, et Õmblusmamslile tuli säherdune kirju liblika ja heinamaa tunne. Tunne ise oli tore ja tegemine mõnus. Mängutekk on 115 x 115 xm suur ning kogu protsess kõige puhtakujulisem tootearendus. Kui nüüd arendus mõne aja pärast lõpule jõuab, siis ehk tuleb turule ka mõnes teises värvitoonis kirjusid liblikaid. See on siis sedapuhku kõik ja Õmblusmamsel lubab mõne aja pärast uuesti kirjatööd üritada. 

Avaldan Enele tänu blogi meelde tuletamast. :)