Õmblusmamsel on hätta jäänud. Pidevalt käib töötoas kibe toimetamine aga oma blogis loodu kohta miskit arukat kosta enam ei mõista. Võtame või selle mahedates toonides talulapse mänguteki. Minu veebruari suurteos. Nüüdseks olen seda disaini teinud juba kohe õige-õige-õige mitu. Järelikult, kui inimestele meeldib, oli hea idee. Ikka ja jälle kirjutatakse, et sooviks justnimelt sedasamust tekikest. Ja siis vaatab Õmblusmamsel oma kangavarud üle, leiab, et mitte ühtegi säärast kangast, nagu soovitud tekis, laos enam ei ole. Asendab, millega saab ja tekk tuleb samasugune kuid hoopis teine. Egas iga minu ideekillukesega nõndaviisi juhtu. Ma ise võin siin vaimustusest ruiata aga kauaoodatud edu vaid piilub kuu tagumiselt poolelt.
Või siis elevanditekike, mille alles äsja Tartusse Roosiaida käsitööpoodi saatsin. Eelmine elevant oli ära ostetud ja klient soovis samasugust. Täpselt samasugune see elevant eelmainit põhjusel muidugi ei tulnud, aga kui rahule jäädakse, siis kena kõik.
Aga kui ma midagi suurt ja sügavat oma viienda elevanditeki kohta kosta ei mõista, siis tulen parem "kapist välja". Nimelt on mulle alati meeldinud oma jalutuskäikudel irduda inimestele määratud asfaltradadelt. On olnud kuidagi lahedam ja mõnusam. Hilistalvine idüll missugune, kui pisut teelt kõrvale astuda!
Aga nagu ikka saab nii nutta kui naerda, on nii head kui halba. Mõnikord on mul tunne, et Pärnu linna uus lipp on pilliroorootsu külge takerdunud õhuke kilekott. Ja korra näis, et laine oli üle miski tundmatu surnuaia rullunud ning kõik kalmuküünlad sellesamusesse idüllilisse mereäärsesse paika kandnud. Klaas- ja plastikpudelitest, igatmasti pakenditest ja kiletükkidest ei maksa rääkidagi. Kannatas Õmblusmamsel kuniks kannatas sest India rannale omane laga on Pärnus siiski kole vaadata. Mõtles, et normaalne inimene kõnnib kenasti klanitud asfaldil, mitte ei konda kusagil rupsikus kus kaldale uhatud plastpudel silma riivab. Ja lõpuks moodustas anonüümsete prügikoristajate klubi. Esiti tundus mulle, et klubis on vaid kaks liiget: minu süda ja hing. Aga mida edasi, seda suuremaks näikse nende anonüümsete arv kasvavat. Üks tubli noormees sattus oma suure saagiga suisa kohalikku ajalehte.
Anonüümsete prügikoristajate klubi liige on väga lihtne olla. Liikmemaksu ega registreerimist pole vaja. Piisab, kui loodusesse minnes pista taskusse kotike, sääl vedelev plast ja klaas kotikesse pista ja see loodusest välja viia. Mõnikord on isegi kotikesed loodusest vabalt saadavad. Suure laga olemasolul johtuda põhimõttest, et ka -1 plastpakendit on parem kui + 1. Oluline on vaid mitte küsida küsimust, et mis mina prügi maast üles võtmise eest saan ja las keegi teine..., riik..., kes prügi maha viskas.... koristab. Tööpõld on lai! Selle kotikese täitmiseks kulus mul säälsamas idüllilises mereäärses paigas 5 minutit ja 10 meetrit.
Või siis elevanditekike, mille alles äsja Tartusse Roosiaida käsitööpoodi saatsin. Eelmine elevant oli ära ostetud ja klient soovis samasugust. Täpselt samasugune see elevant eelmainit põhjusel muidugi ei tulnud, aga kui rahule jäädakse, siis kena kõik.
Aga kui ma midagi suurt ja sügavat oma viienda elevanditeki kohta kosta ei mõista, siis tulen parem "kapist välja". Nimelt on mulle alati meeldinud oma jalutuskäikudel irduda inimestele määratud asfaltradadelt. On olnud kuidagi lahedam ja mõnusam. Hilistalvine idüll missugune, kui pisut teelt kõrvale astuda!
Aga nagu ikka saab nii nutta kui naerda, on nii head kui halba. Mõnikord on mul tunne, et Pärnu linna uus lipp on pilliroorootsu külge takerdunud õhuke kilekott. Ja korra näis, et laine oli üle miski tundmatu surnuaia rullunud ning kõik kalmuküünlad sellesamusesse idüllilisse mereäärsesse paika kandnud. Klaas- ja plastikpudelitest, igatmasti pakenditest ja kiletükkidest ei maksa rääkidagi. Kannatas Õmblusmamsel kuniks kannatas sest India rannale omane laga on Pärnus siiski kole vaadata. Mõtles, et normaalne inimene kõnnib kenasti klanitud asfaldil, mitte ei konda kusagil rupsikus kus kaldale uhatud plastpudel silma riivab. Ja lõpuks moodustas anonüümsete prügikoristajate klubi. Esiti tundus mulle, et klubis on vaid kaks liiget: minu süda ja hing. Aga mida edasi, seda suuremaks näikse nende anonüümsete arv kasvavat. Üks tubli noormees sattus oma suure saagiga suisa kohalikku ajalehte.
Anonüümsete prügikoristajate klubi liige on väga lihtne olla. Liikmemaksu ega registreerimist pole vaja. Piisab, kui loodusesse minnes pista taskusse kotike, sääl vedelev plast ja klaas kotikesse pista ja see loodusest välja viia. Mõnikord on isegi kotikesed loodusest vabalt saadavad. Suure laga olemasolul johtuda põhimõttest, et ka -1 plastpakendit on parem kui + 1. Oluline on vaid mitte küsida küsimust, et mis mina prügi maast üles võtmise eest saan ja las keegi teine..., riik..., kes prügi maha viskas.... koristab. Tööpõld on lai! Selle kotikese täitmiseks kulus mul säälsamas idüllilises mereäärses paigas 5 minutit ja 10 meetrit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar