Iseendale nr.7 Totaka teksatagi ümbersünd.

Kõigepealt natuke selle aasta statistikat. Aasta lõpp on ju päris paras aeg, et kokkuvõtteid teha. 2019 aastal aitas Õmblusmamsel elule 70 erinevas suuruses lapitekki, kuhja põllesid ja patjasid, mõned kotikesed ning näpuotsaga iseenesele. Kui ma umbes aasta tagasi lajatasin, et iga kuu uus riidetükk siis julm statistika näitab asju peris nirus seisus olevat. Ammu oleks aeg oma isikliku õmblejaga tõsisemalt kõneleda või siis teine hoopis välja vahetada. Et armas Õmblusmamsel, mis sajandil see oli, kui lubasid mulle sellest imekaunist kangast kleidi õmmelda...? Ja kas sa leiad selle kleidiriide oma kangalademete alt üleüldse üles..?

Aga vaata paremale või vaata vasakule. Mitte ühtegi õmblejat mul rõdule ei lenda ja kui, siis on nad ise tööga koormatud. Seega sellest, mis siiski valmis sai kuigi aega võttis vast pool aastat. Suve hakul sai üks jube Lee Coperi teksatagi "Tee sellest midagi" kastist välja sikutatud. Kaltsukasti sattus ta, otse loomulikult, eelmises postituses mainitud tädi annetusena. Olevat talle natukene pikk (see fakt ei seganud ostmist) ja sestap andis riidetüki minule. Et mitte Lee Cooperit solvata, siis tagil endal polnud häda midagi. Oli selline hästi tavaline ehk siis igavklassikaline. Häda selles, et mina nägin ses välja kui koolijuntsu, kellele märksa vanemast vennast üle jäänud pintsak selga sikutatud.

Keeruline on kirjeldada, mida ma esialgse toorainega tegin, et asi kantavaks muutuks. Lõikumine, hakkimine, mõningate komponentide vahetus teiste vastu, vürtsiks pisut pitsi ja sitsi. Paar korda andsin juba alla ja korda paar sikutasin töö luhta läinud projektide seast jälle välja. Kui hiiglaslik rinnatasku loksub kusagil vööjoone kandis ei piisa ainult küljeõmblustest kokku võtmisest. Õnneks tuli minu kaua tehtusd kaunikene märksa põnevam, kui tema algne kuju. Hää suvel nii lapiseeliku kui teksapükstega kanda.

Mis puutub teksapükstesse siis ümber lõikuda annab viimseni kõike.Olid minul ühed teksapüksid mil jalgevahe veel kulumata ning mahtusid koguni peale jõulusöömaaega jalga. Aga värvel teistel nii kohutavalt madal et suisa paha. Mingi hetk müüdigi ainult selliseid rebade pääl teksaseid ning küllap siis sai suure hädaga ostetud. Aga nüüdseks pole Õmblusmamsel ammugi selles eas, et pidevalt oma püksasid kehitada. Eks siis võtsin ühe teksariba ja tegin püksid kui mitte ilusamaks, siis vähemalt kantavaks.