Iseendale nr. 6

Tegelikult võiksin ma siia üles riputada hunniku lapitekke, mis vahepeal tehtud, aga olgu. Alustagem kohaliku suursündmusega ehk suusakampsun iseenesele. Tegelikult on sellel kampsunil ka nimi: "Midagi pole kaotada". Tuleb tunnistada, et üsna kummaline nimi ühele riidetükile aga kaotada polnud tõepoolest midagi. Kui tuleb välja ja sünnib selga panna, siis on ju maru tore. Kui asi ikka väga metsa läheb, siis saan alati kosta, et võtsin mõned suvalised sallid ja keerasin omale ümber. Siit ei saagi midagi nooblit tahta. Egas ma teagi, kas läks metsa või mitte. Laps arvas, et sinna hipide peole ( metsalaulupidu) pidi väga hästi sobima. Mees leidis, et metsa minekuks käib küll ja minu jaoks on kampsun piisavalt metsapoole ja mõnusalt soe, et julgelt kanda.

Toorainest rääkides tuleb jälle mainida minu kalli mehe veel kallimat tädi, kes põeb raskekujulist poodlemistõbe. Kui mõned siin ei suuda puuvillaste kangaste juures adekvaatselt käituda siis tema jookseb amokki rõivapoodide allahindlustele. Oo õudu, üksvahe tekkis tal eriline kirg nii suviste kui talviste sallide vastu. Kuna tädil on vaid üks kael ning oma ostude kandmine ei paku vist nii suurt pinget, sai mingi osa neist sallidest minule veetud. Kokkukantust piisanuks paarile täiskasvanud kaelkirjakule aga paraku on minu kaelkirjakud vaid lapitekil. Ja nüüd istuvad vähemalt neli neist arvukatest sallidest kasulikult kampsunis ja vast saab suusakampsuniga ka kunagi suusatama. Iial ei maksa lootust kaotada.

Mõned tehnilised andmed: Lõiked- ise kritseldasin tavalise kastlõike.
Tegumood- kuidas fantaasiat jagus ja sallidest välja tuli. Mõnest ei tahtnud eriti tulla ja seetõttu on kampsunis üsna palju kentsakaid pikendusi ja läbilõikeid. Tehkem nägu, et nii peabki see olema. Taaskasutus ikkagi.