See pildikene on pühendatud Balti keti kolmekümnendale aastapäevale. Juba 30 aastat tagasi! Kohutav, kuidas aeg lendab!
Aga alustada tuleks sellest, et lõuna-Eestis on ikka ühed ülimalt tragid lapinaised. Vaevu sai "Lapivaip 100" lõppeda kui juba uus koostegemine soolas. Seekord, koos lätlaste ja leedukatega, lapiline "Balti kett" Eesti jaoks ülimalt olulise sündmuse meenutuseks.
"Iga osaleja valmistab vabalt valitud tehnikas väikese lapitöö endast või sõpradest meenutamaks Balti ketti". Vat nii oli kirjas. Mille peale tundis Õmblusmamsel suisa ühiskondlikku kohustust osa võtta.
Aga nüüd väike juhend minu üllitise lugemiseks. Kujutasin seda, mida mäletan. Tookord olin ma veel üsna noor tütarlaps ning Balti ketis seisin koos oma ema, isa ja sõbrannaga. See sagris juustega neiukene olen mina. Pärnakad jaotati linna ja Läti piiri vahele ning meie seisime ilmselt natukene peale Tahkurannat. Eriti hästi on mul meeles bussisõit sest too püsis vaevu koos, oli punane ning liikus nagu tigu. Küllap korjati rahva vedamiseks kokku kõik vähegi elus olevad liikurvahendid. Bussi aknast lehvis uhkelt meie oma trikoloor. Nende lippude ja lipukestega olid üsnagi omamoodi lood. Nimelt neid ei olnud. Otse loomulikult ei olnud, sest aasta oli 1989 Küll aga oli eestlasele nutikust ning näpuosavust kapaga antud. Mida ei olnud, tuli teha. Meie maja esimene sini-must-valge sai kokku õmmeldud Lätist ostetud voodrikangastest. Aga kes siis veel minuga Balti ketis seisid? Palju lugenud targad inimesed, prillid peas, seisid ühes rivis ennast piduehteisse sättinud kaunite naistega. Naised nägid välja nagu kirjud liblikad. Kamp eriti teravaid pliiatseid, kes vahelduseks vahvlilavka püsti panid. Ja isegi kolhoosiesimeestest vanad kalad olid välja ujunud ja omale rahvuslikud tiivad selga sättinud. Kõik Eestimaa laululinnud olid nokad lahti teinud ning kõlasid kaunimad laulud ja eestlane olla ei häbenetud, vaid oli uhke ja hea. Üldse oli tarkade ja isamaaliste inimeste, julgete sõnade ning veel julgemate tegude aeg. Lajatati ikka mõnuga, et peatage Lasnamäe ja tänavate tõmbetuules liigub sihitult migrant. Poliitkorrektsus oli mõneks ajaks unustatud ning niinimet korrektsusega ja solvamishirmuga poleks Eesti Vabariiki kunagi sündinud.
Nagu ma mäletan, oli tagasitee kohe eriti lahe. Laululindude juhatusel täitsid kirjud liblikad, prillidega erudiidid, kivipesuteksades teravad pliiatsid ning vanad kalad tigubussi isamaaliste lauludega.
Aga alustada tuleks sellest, et lõuna-Eestis on ikka ühed ülimalt tragid lapinaised. Vaevu sai "Lapivaip 100" lõppeda kui juba uus koostegemine soolas. Seekord, koos lätlaste ja leedukatega, lapiline "Balti kett" Eesti jaoks ülimalt olulise sündmuse meenutuseks.
"Iga osaleja valmistab vabalt valitud tehnikas väikese lapitöö endast või sõpradest meenutamaks Balti ketti". Vat nii oli kirjas. Mille peale tundis Õmblusmamsel suisa ühiskondlikku kohustust osa võtta.
Aga nüüd väike juhend minu üllitise lugemiseks. Kujutasin seda, mida mäletan. Tookord olin ma veel üsna noor tütarlaps ning Balti ketis seisin koos oma ema, isa ja sõbrannaga. See sagris juustega neiukene olen mina. Pärnakad jaotati linna ja Läti piiri vahele ning meie seisime ilmselt natukene peale Tahkurannat. Eriti hästi on mul meeles bussisõit sest too püsis vaevu koos, oli punane ning liikus nagu tigu. Küllap korjati rahva vedamiseks kokku kõik vähegi elus olevad liikurvahendid. Bussi aknast lehvis uhkelt meie oma trikoloor. Nende lippude ja lipukestega olid üsnagi omamoodi lood. Nimelt neid ei olnud. Otse loomulikult ei olnud, sest aasta oli 1989 Küll aga oli eestlasele nutikust ning näpuosavust kapaga antud. Mida ei olnud, tuli teha. Meie maja esimene sini-must-valge sai kokku õmmeldud Lätist ostetud voodrikangastest. Aga kes siis veel minuga Balti ketis seisid? Palju lugenud targad inimesed, prillid peas, seisid ühes rivis ennast piduehteisse sättinud kaunite naistega. Naised nägid välja nagu kirjud liblikad. Kamp eriti teravaid pliiatseid, kes vahelduseks vahvlilavka püsti panid. Ja isegi kolhoosiesimeestest vanad kalad olid välja ujunud ja omale rahvuslikud tiivad selga sättinud. Kõik Eestimaa laululinnud olid nokad lahti teinud ning kõlasid kaunimad laulud ja eestlane olla ei häbenetud, vaid oli uhke ja hea. Üldse oli tarkade ja isamaaliste inimeste, julgete sõnade ning veel julgemate tegude aeg. Lajatati ikka mõnuga, et peatage Lasnamäe ja tänavate tõmbetuules liigub sihitult migrant. Poliitkorrektsus oli mõneks ajaks unustatud ning niinimet korrektsusega ja solvamishirmuga poleks Eesti Vabariiki kunagi sündinud.
Nagu ma mäletan, oli tagasitee kohe eriti lahe. Laululindude juhatusel täitsid kirjud liblikad, prillidega erudiidid, kivipesuteksades teravad pliiatsid ning vanad kalad tigubussi isamaaliste lauludega.
3 kommentaari:
No Sa ikka oskad. Ja mälu ka veel nii terav et kõik meeles. Ma ei mäleta mida mulle sellest ketist räägitigi, sest ma ise olin kodus lastekarjas. Kuulasin raadiot. Aga tore lugeda!Pilt ka väga vahva,nagu Sa isegi!
Nii vahva meenutus! Ja lapipildil kõik ilusti reas. :)
Tore lugu ja armas pilt! Mulle tundub, et tuleb ilmselt veel paar tööd, sest kus on siis ema-isa ja sõbranna ja trikoloriga buss....
See mõte tekkis, kui saabusid leedukate
arvukad tööd, kus oli mitmel autoril mitu tööd...
Postita kommentaar