Oh häda, minu vana seljakott läks katki! Mõni ime, pärast viiteteist aastat tublit teenistust. Aga milleks minusugusele mamslile seljakott? Kasvõi selleks, et käed ja jalad laiali, talvistel jääteedel balansseerida. Või mõnikord ongi nõnda palju kompse, et osad tuleks selga laduda. Ja tõukerattaga sõita ei saaks, kui noobel ridikül näpu otsas kõlgub. Otsus lihtne ja loogiline: tuleb õmmelda uus.
Aga edasi ei läinud sugugi nii lihtasalt. Aus oleks mainida, et see kotike oli peaaegu kõige keerulisem õmblemine üleüldse. Kuju ja õmblustehniliste küsimustega oli asi üsna selge, aga see disain!!! Millist värvi, määrastest kangastest, lapilist või mittelapilist. Kui pähe tulvab 20 võimalikku või võimatut ideed, aga minule oli vaja esialgu ainult ühte kotti. Vana kott oli järjest enam luitunud oranž aga oranžid märsid ei pruugiks ju minu stiiliks kujuneda. Kui teha midagi pruuni, sinist, kollast..... vikerkaarevärvi. Tervest kangast saaks kiiremini aga lapiline oleks põnevam... Kui teha kott nagu punastest tellistest laotud... või nagu paekivist. Maru romantiline oleks roosiga kotike. Miks ma diskrimineerin võilille või maltsa? Oo, aga kärbes, sitasitik, heinaritsik...haamer ja alasi, sirp ja vasar... Pärast paari päeva hingepiinu, hakkas mul juba uni ning söögiisu kaduma. Kujutasin ette, kuidas vaene mamsel läheb psühholoogi juurde, viskab voodile pikali (nagu filmis) ja alustab: muidu on kõik hästi, aga sundmõtted minu uuest seljakotist piinavad mind koledasti ja ei lase elada, kohe mitte ei tea, millist teha...
Lõpeks lahenes kõik õnnelikult ning tablette võtma ei hakanud. Halle mööblikanga tükke oli mul kõige rohkem ja pimevalikul sattus näppu Jaapani lapitöö raamat. Kotikese klapil oleva mustri nimi on Sakura ehk kirsipuu õis. Kirsipuude õitsemise aeg on minu arvates aasta kauneim ning vahelduseks võiksid mõned õied ka rohelised olla.
Aga edasi ei läinud sugugi nii lihtasalt. Aus oleks mainida, et see kotike oli peaaegu kõige keerulisem õmblemine üleüldse. Kuju ja õmblustehniliste küsimustega oli asi üsna selge, aga see disain!!! Millist värvi, määrastest kangastest, lapilist või mittelapilist. Kui pähe tulvab 20 võimalikku või võimatut ideed, aga minule oli vaja esialgu ainult ühte kotti. Vana kott oli järjest enam luitunud oranž aga oranžid märsid ei pruugiks ju minu stiiliks kujuneda. Kui teha midagi pruuni, sinist, kollast..... vikerkaarevärvi. Tervest kangast saaks kiiremini aga lapiline oleks põnevam... Kui teha kott nagu punastest tellistest laotud... või nagu paekivist. Maru romantiline oleks roosiga kotike. Miks ma diskrimineerin võilille või maltsa? Oo, aga kärbes, sitasitik, heinaritsik...haamer ja alasi, sirp ja vasar... Pärast paari päeva hingepiinu, hakkas mul juba uni ning söögiisu kaduma. Kujutasin ette, kuidas vaene mamsel läheb psühholoogi juurde, viskab voodile pikali (nagu filmis) ja alustab: muidu on kõik hästi, aga sundmõtted minu uuest seljakotist piinavad mind koledasti ja ei lase elada, kohe mitte ei tea, millist teha...
Lõpeks lahenes kõik õnnelikult ning tablette võtma ei hakanud. Halle mööblikanga tükke oli mul kõige rohkem ja pimevalikul sattus näppu Jaapani lapitöö raamat. Kotikese klapil oleva mustri nimi on Sakura ehk kirsipuu õis. Kirsipuude õitsemise aeg on minu arvates aasta kauneim ning vahelduseks võiksid mõned õied ka rohelised olla.
2 kommentaari:
Nii ilus! Nii mõnedki kangad tulid tuttavad ette. Kes küll mulle koti õmbleks? Ma pole mitu aastat sotti saanud, missugust teha ja nii ta tegemata ongi...
Nii pika piinlemise ja vaagimise järel oled väga ilusa töö teinud. Kerget kandmist kotile ja uusi vahvasid lugusid. Saad tulevikus memuaarid välja anda! Mulle väga meeldib neid lugeda!
Postita kommentaar