Mõned ilupildid ja Õmblusmamsli uus amet

Ja ongi nii, et midagi otse nõelasilma alt tulnut ei ole blogisse panna. Teatavatel põhjustel peavad mõned näputööd jääma kuni jõuludeni saladuseks ning juba jupp aega tagasi alustet aprillikuu lapitekk venib nagu seatigu. Ilmselt minu võimetuse tõttu samastada antud ajahetke aprilliga. Mõnda asja, näiteks mitukümmet kotikest purkide jaoks või kolme paari teksade tagumiku lappimist oleks äraütlemata igav vaadata.
Sestap mõned fotod juba varem valminud balliseelikust.
Modell ja stilist: Linda
Moefotograaf: Liina
 Must kunstsiidist seelik: SewingLady fashion

Seelik tütrele sai õmmeldud eelmise aasta jõuluballiks ja nagu ikka sellelaadiliste tööde puhul on tähtajad väga lühikesed. Umbes nii, et kohe võiks valmis olla, aga paari tunni pärast kindlasti. Sestap on lõige isetekkeline (joonistatud otse kangale) ja tegumood lihtne.

Vahepeal sai käidud Eassalu-Neitsi külamajas käsitöönaistele lapitööd õpetamas. Esiti suhtusin oma koolitajaametisse skeptiliselt. See ei sega mul kõigele uuele Jahh! ütlemast. No kas selline näeb välja mingi õige õpetaja ja pealegi on minu motoks: tehke nii, nagu tahtmist on ja jumal juhatab. Tõsi tema on, lapitöös ei ole konkreetseid reegleid, kuid on küllaga nippe ja kavalusi. Õnneks ei ole Õmblusmamsel just kõige vaiksem inimene (Ah, kui tagasihoidlikult!) ja elu jooksul on nippegi kogunenud parasjagu. See andis mulle julguse alustada oma elu esimeste lapitehnika kursustega. (Välja arvata kangastega manipuleerimise vägakiirkursus oma lapiklubile.) Ja õigesti tegin! Õpetajaamet hakkas mulle täitsa meeldima. Minul endal oli maru tore ja ma väga loodan, et ka minu õpilastel. No vähemalt tomatitega ei visatud.

Mind paneb rõõmsalt üllatuma mõningate Eestimaa maapiirkondade energia ja elujõud. Tehakse, toimetatakse, õpitakse uusi asju. Kes vähegi soovib, sellel on rohkem tegevust kui mõnes linnakeses. Lisaks tugev kogukonnatunne. Positiivses mõttes kadedaks teeb.