Südamlikud pajalapid

Ühel ilusal päeval ilmus üle pika aja välja valgus. Valgusepäev on ülimalt tore. Siis saab ragistada mereäärses kõrkjastikus...

või lihtsalt nina välja pista, päikest nuusutada ja sellest siirast rõõmu tunda. Kõige tähtsam, saab lõpuks ometi tootefotod ära teha. Milline õnnelik vabadus on tervitada novembrikuist sinist taevast. See sündmus on väärt isegi mõneks ajaks õmblusmasina hülgamist.
Olen minagi tööl käinud pimedast pimedani,  (8.00-17.30) nädalapäevade kaupa valgust nägemata. Lähed tööle- alles pime, tuled töölt- juba pime. Nädalavahetusel sajab ja on lihtsalt pime. Pidevalt üks kaamos ja polaaröö ümberringi. Ma ei saa aru, mis valu sunnib küll talveaega kruttima. Suveaja järgi oleks kõikse pimedamal ajal töölt tulles vähemalt mõned minutid mingit hämaruse moodi asja. Õigemini, ma saan aru. Eesti ktutib kella, sest Euroopa krutib ja Euroopa ei tea enam ammu, miks ta kella krutib kuid kogu aeg on ju sedasi tehtud.

Aga pajalapid... No neid läheb ju ikka vaja. Kasvõi selleks, et häädele inimestele mõnikord mõnd väikest kingitust viia. Need eksemplarid tulid pisut präänikute moodi ja ilmlõpmata südamlikud, mulle tundub.