Ongi sujuvalt viimane sügiskuu kätte jõudnud. Taevas on hall, lehed langenud ja päike suvepealinna maha jätnud. Paras aeg lapitekkide õmblemiseks. Aga kui kõik ausalt ära rääkida, (millal, mis ja kellele) siis sai antud õnnetähekestega lapitekk valmis meisterdatud siis, kui looduses veidi enam sügisvärve oli. Ehh, küll see aeg ikka lendab ja kronoloogilisest tööde järjestusest blogis pole enam möhkugi järel.
Idee on pärit minu isa riiulist, süvanõukogudeaegse raamatu "Ahjud, pliidid, kaminad" esikaanelt. Muidugi mõista ei esitatud raamatukaant lapiteki kujul kuid ideede fragmendid varitsevad meid kõikjal. Mõni päev pruugib vaid pead keerata, kui jälle ideekild vastu vahib. Värvitoonid tellija soovide kohaselt tumepunase varjundid kombineerituna halliga ja lapiteki mõõdud 240 x 150 cm.
Tekk ise läks ühe noore neiu vastremonditud tuppa. Mõtelda vaid! Ei kingitudki nooblit nutiseadet vaid hoopis lapitekk!!
Aga olgu, ma võtan nüüd südame rindu, jänese saapasäärest ja teen ühe mainethävitava avalduse. Põhjuseks küsimus, et miks Õmblusmamsel koheselt ehk siis mõne minuti jooksul kirjale ei vasta. (Vastan ikka küll, kui parasjagu huugava arvuti taga olen) Nimelt on E-Estis Õmblusmamsel see viimane fossiil, kiviaega langenud isend, kellel puudub nutitelefon. Väljaspool lauaarvuti nägemispiirkonda olen uuemast infovoost täielikult ära lõigatud. ( Küll on olemas ürgajast pärit nuppudega vana Nokia. Ilma ühegi äpita.) Noorem põlvkond, kes nüüd vapustatult toolile langes, võiks küsida, et kuidas ma siiani ellu olen jäänud. Pole nagu väga vigagi aga egas ma tea, kunas viimanegi elu nutitelefoni kolib ja minusugustel tagurlastel kõri kinni pigistatakse. Vaevalt, et siis Õmblusmamsli arvamust küsitakse. Mõnikord olen nüüdki dilemma ees, et kas poleks arukas see läikiv lutsukivi oma tasku soetada. Tuleb tunnistada, et pooltargumendid on täitsa olemas. Kui mitte märkida, et elu võib tõepoolest telefoni kolida ja ilma selleta jäävad maksud maksmata, bussipiletid ostmata ja mida kõike veel. Ärgem nii ekstreemseks mingem. Aga nutitelefon on tõepoolest väga mugav jupstükk igatmasti infole koheselt ligi pääsemiseks. Millal läheb buss... aga palun. Mis on selle söögikoha päevapraad... kohe otsime. Olen eksinud... ära mitte loodagi. Gps aitab hädast. Mitu kilomeetrit on maalt kuule... vaatan järele. Keegi soovib lapitekki....minul on!!! Mida sõi Eve lõunaks... no näed siis. Pilt fb.s juba olemas. Ja kunagi ei tuleks mulle enam kirja, et kas te olete ikka kirja näinud. Pealegi on nutitelefon nagu head and shoulders: kolm ühes. Maksa maksud, halda sotsmeediakanaleid, tee pilte ja paiska kohe ilmarahvale vaatamiseks.
Aga nüüd siis vastuargumendid. Ka neid on, kui otsida maa alt ja maa pealt. Kõigepealt pragmaatiline argument: terve ja uus nutitelefon ning selle haldamine maksab raha. Aga edasi... Ilma nutitelefonitagi on internet mind mõnikord endasse imenud. Vaatamata raudsele tahtejõule olen end tabanud mingeid tobedaid uudiseid kerimas. Ma ei taha olla see memm, kes telefon peos, laternaposti vastu põrkab. Infot on niigi minu pisikese aju jaoks liiga palju ja uskumatult tore on ilma pideva kõllita suure süvenemisega tööd teha. Või siis tõmmatagi juhe seinast ja vaadata ilma ja inimesi. Nii ilm kui inimesed on palju põnevamad, kui arvata võiks. Inimeseloom on loodud elama looduses, mitte ninapidi infovoos ja mõni asi, kui Eve lõunasöök puutumatult mööda libiseb. Reeglina ei juhtu maailmas mitte midagi, mis vajaks minu pidevat nutitelefonis kükitamist. Küllap saavad õhtu jooksul kirjadki vastatud, sõpradega suheldud ning korraliku klaviatuuriga on minusugusel seda palju mugavam teha. Ehk olen ma asjatult süüdistanud inimesi kirjaoskamatuses ning mõtlematuses ja mõnikord on mõne totaka fb postituse või kommentaari taga hoopis nutitelefon, mis korrigeerimata sabaajumõtte koheselt, ilma omanikult küsimata, eetrisse paiskab?
Nõnna palju siis nutitelefonidest ning Õmblusmamsli suurest dilemmast. Kas olla kiirreageeriv e-tiiger või hoopis aeg-ajalt oma koopasse kaduv neandertallane.
Idee on pärit minu isa riiulist, süvanõukogudeaegse raamatu "Ahjud, pliidid, kaminad" esikaanelt. Muidugi mõista ei esitatud raamatukaant lapiteki kujul kuid ideede fragmendid varitsevad meid kõikjal. Mõni päev pruugib vaid pead keerata, kui jälle ideekild vastu vahib. Värvitoonid tellija soovide kohaselt tumepunase varjundid kombineerituna halliga ja lapiteki mõõdud 240 x 150 cm.
Tekk ise läks ühe noore neiu vastremonditud tuppa. Mõtelda vaid! Ei kingitudki nooblit nutiseadet vaid hoopis lapitekk!!
Aga olgu, ma võtan nüüd südame rindu, jänese saapasäärest ja teen ühe mainethävitava avalduse. Põhjuseks küsimus, et miks Õmblusmamsel koheselt ehk siis mõne minuti jooksul kirjale ei vasta. (Vastan ikka küll, kui parasjagu huugava arvuti taga olen) Nimelt on E-Estis Õmblusmamsel see viimane fossiil, kiviaega langenud isend, kellel puudub nutitelefon. Väljaspool lauaarvuti nägemispiirkonda olen uuemast infovoost täielikult ära lõigatud. ( Küll on olemas ürgajast pärit nuppudega vana Nokia. Ilma ühegi äpita.) Noorem põlvkond, kes nüüd vapustatult toolile langes, võiks küsida, et kuidas ma siiani ellu olen jäänud. Pole nagu väga vigagi aga egas ma tea, kunas viimanegi elu nutitelefoni kolib ja minusugustel tagurlastel kõri kinni pigistatakse. Vaevalt, et siis Õmblusmamsli arvamust küsitakse. Mõnikord olen nüüdki dilemma ees, et kas poleks arukas see läikiv lutsukivi oma tasku soetada. Tuleb tunnistada, et pooltargumendid on täitsa olemas. Kui mitte märkida, et elu võib tõepoolest telefoni kolida ja ilma selleta jäävad maksud maksmata, bussipiletid ostmata ja mida kõike veel. Ärgem nii ekstreemseks mingem. Aga nutitelefon on tõepoolest väga mugav jupstükk igatmasti infole koheselt ligi pääsemiseks. Millal läheb buss... aga palun. Mis on selle söögikoha päevapraad... kohe otsime. Olen eksinud... ära mitte loodagi. Gps aitab hädast. Mitu kilomeetrit on maalt kuule... vaatan järele. Keegi soovib lapitekki....minul on!!! Mida sõi Eve lõunaks... no näed siis. Pilt fb.s juba olemas. Ja kunagi ei tuleks mulle enam kirja, et kas te olete ikka kirja näinud. Pealegi on nutitelefon nagu head and shoulders: kolm ühes. Maksa maksud, halda sotsmeediakanaleid, tee pilte ja paiska kohe ilmarahvale vaatamiseks.
Aga nüüd siis vastuargumendid. Ka neid on, kui otsida maa alt ja maa pealt. Kõigepealt pragmaatiline argument: terve ja uus nutitelefon ning selle haldamine maksab raha. Aga edasi... Ilma nutitelefonitagi on internet mind mõnikord endasse imenud. Vaatamata raudsele tahtejõule olen end tabanud mingeid tobedaid uudiseid kerimas. Ma ei taha olla see memm, kes telefon peos, laternaposti vastu põrkab. Infot on niigi minu pisikese aju jaoks liiga palju ja uskumatult tore on ilma pideva kõllita suure süvenemisega tööd teha. Või siis tõmmatagi juhe seinast ja vaadata ilma ja inimesi. Nii ilm kui inimesed on palju põnevamad, kui arvata võiks. Inimeseloom on loodud elama looduses, mitte ninapidi infovoos ja mõni asi, kui Eve lõunasöök puutumatult mööda libiseb. Reeglina ei juhtu maailmas mitte midagi, mis vajaks minu pidevat nutitelefonis kükitamist. Küllap saavad õhtu jooksul kirjadki vastatud, sõpradega suheldud ning korraliku klaviatuuriga on minusugusel seda palju mugavam teha. Ehk olen ma asjatult süüdistanud inimesi kirjaoskamatuses ning mõtlematuses ja mõnikord on mõne totaka fb postituse või kommentaari taga hoopis nutitelefon, mis korrigeerimata sabaajumõtte koheselt, ilma omanikult küsimata, eetrisse paiskab?
Nõnna palju siis nutitelefonidest ning Õmblusmamsli suurest dilemmast. Kas olla kiirreageeriv e-tiiger või hoopis aeg-ajalt oma koopasse kaduv neandertallane.
 |
| Illustratsioon nr. 1. Kiviajast pärit Õmblusmamsel. Autor Elsa |
2 kommentaari:
Ohh, kui hea kirjatükk!
Eriti hea lause on see: "Ma ei taha olla see memm, kes telefon peos, laternaposti vastu põrkab". Jutt ju väga õige!:) Kes tahakski???
Olen ise küll juba aastakese ja pisut pealegi nutitelefoni omanik, aga ei ole lasknud end sellesse ära uppuda. Sotsiaalmeedia kontosid (nagu Facebook, Instagram jms) mul ei ole, ilmselt ka ei tule. Vähemalt nii pea mitte. Seega pole põhjust neid ka piilumas käia.
Need muud plussid on ju head - sõiduplaanid ja linnaplaanid ja guugeldamine "kes see tegelane niisugune on" või "kui vana tema ka on" täiesti omal kohal:)
Oma blogi on mul ka, kus ma end aeg-ajalt välja elamas, pigem siiski end väljendamas käin:)
Kuna olen käsitööhuviline, siis Sinu blogil hoian ikka pilku peal. Aitäh! Sul on superilusad tööd! See Sügistähtedega lapitekk on lihtsalt imeline!!! Jõudu, indu sügishallusega võitlemisel ja värvikaid, innukaid ideid lapitöödesse!
Armas Õmblusmamsel.
Te pole üksi,ma olen täpselt samal tasemel.
Kirjutan kõigele ses loos alla, justkui oleks ise selle kirjatüki looja.
Aga teie õmblustöid ma imetlen ja ahhetan
Postita kommentaar