Õukonnariided kuninglikeks vastuvõttudeks

Ikka juhtub, et peres on mõnel tegelasel sünnipäev, kes seda veel pikkisilmi ootab. Eks ma isegi mäletan lapsepõlvest pineva ootuse aega, kus sai iga poole tunni tagant küsitud:  "Kas nüüd on? Kaua veel? millal küll tuleb?" Millal ja kuskohta oskasin ma selle tunde kaotada? Või mis ikka tähistada keskealiseks saamist? Nüüdse eluetapi pärisosaks on vist kingituste hankimine.
Kingitused jagunevad järgmiselt: Asjad, milleks ei ole raha. (Arvuti või mõni muu udupeen tehnikavidin.)
Asjad, milleks ei ole raha ja mis ei mahu ära. (Lastepärane mootorsõiduk, hiiglaslik mängumaja, poni või newfoundlandi koer)
Asjad, mis on lihtsalt mõtetud. (Hiinas toodetud plastiklelud)
Asjad, millest väikesel kingisaajal pole erilist rõõmu. (Uus hambahari, sokid, trussikud, sukapüksid)
 Arvestades minu tütrekese- sünnipäevalapse maitset jäid sõelale: Raamat (Vanaema lubas lapselapsele lahkelt raamatu kinkida)
Mõni meisterdamisvärk (Issi lubas vaadata)
 Nukunõud( Ausalt ütelda meeldivad talle päris kastrulid rohkem, aga teine vanaema ostis ära.)
Aga emme? Emme lõi kardinatele käärid sisse  ja meisterdas midagi sellist, mida ülejäänud pere ei mõistnud. Nimelt rõivad õukondlikeks vastuvõttudeks. Ühele tütarlapsele läheb neid ikka vaja.

Tulemus lõi minulgi korraks nunnumeetri põhja ning vanem tütar soovis endale ka sääraseid riideid. Sünnipäevalapse silmad särasid ning oma vastsete kaharate rõivastega sammus ta lasteaeda. Mina muidugi ootasin, et varrukad kissellis ja šaboo boršine, aga ei miskit sellist. Õukonnariideid kanti õukondliku elegantsiga. Erinevalt argipäevast, ei mingit lödistamist.

Õukonnariiete idee on pärit ajakirja Käsitöö 2011 aasta kevadnumbrist. Tegemiseks on vaja vanasid kardinaid, erinevaid paelakesi ning pisut pitsilist fantaasiat ja kuningapojad võivad tulla.