Minni-hiirega dressikas

Imelist esimest septembrit! Meil algas esimene september traditsiooniliselt:" Ma ei taha lasteaeda." Järeldus- minu laps on isend, keda ei ole kõige hõlpsam kollektiviseerida. Dressikas tütrele sai tehtud põhjusel, et oli vaja teha. Ujumistundi nõutakse kapuutsiga dressipluusi ja eelmise õppeaasta oma tõmbus kokku. Mõned küll väidavad, et mu tütreke on suvega kasvanud. 

Dressika kohta ei oskakski muud lisada, et see on ümber lõigatud XXL suurus naiste pusast, made in Finland. Ka teise ringi asjade kasutamises ei ole Õmblusmamsli puhul mitte midagi ebatavalist. Materjalist tuli välja, ainult luku pidin ostma, kõik sujus kenasti. Ainult et see XXL suurus valge naiste pusa- Minni hiirega. Ma oleksin kõik teinud, et endale sellist saada. Siis, kui ma olin kümne aastane. Tänapäeval tuleks vist olla ääretult tolerantne. Ei sobi arvustada teiste elukombeid, suudle kellega tahad. Magamistuba koos voodikaaslastega on toodud suisa tänavale, katsu sa kobiseda. Teistele inimestele ei ole viisakas järele vahtida, nende oma asi, millised nad välja näevad. Aga ikkagi, see XXL suurus Minniga dressikas, mida on ilmselt keegi kandnud. Edasi liikus minu rikutud fantaasia XXLsuurus teksasest miniseelikule ning liibuvatele roosadele retuusidele. Mõnikord lööb minus välja professionaalne kretinism ja ma tõepoolest vahin inimestele pika pilguga järele. Viimati sai põrnitsemise osaliseks pisut kopsakam neiukene, kes oli püksid koju unustanud. Vöökohal lõppenud kilejopest algasid trimmis retuusilaadsed moodustised, millest kumasid läbi täpilised alukad. Või ei ole Õmblusmamslil tänapäeva trendidest aimugi ja ta usub vanamoodsalt, et riietus peaks ükskõik mis suuruses inimest kaunistama?
 Ei, viimati vahtisin ma isukalt ühe emost noorsandi jopet. Selle küljes olid täpselt sellised metallist jubinad, mis olid minu kotilt puudu. Hakka või kääre kaasas kandma.

Noh, arvatavasti oli minu kullakese dressipluuski eelmises elus Disneylandi piletimüüja oma.