Ka minule endale tundub, et sirgeid õmblusi Õmblusmamsel enam teha ei mõista. Viimasel ajal juhtuvad kõik tööd kuidagi kiivas, kaldus, kööpas ja kõverikud olema. Selle lainetava koti pistsin naljaviluks nööpidega kinni. Mine tea, valgub muidu laiali.
Kotikene on tehtud memme kleiditükkidest. Memm oli minu vanaema, osav õmbleja ja muidu armas inimene. Siiani meenutan heldusega, kuidas ta minu nukk Kairele õmblusjääkidest riideid meisterdas. Ehk on Õmblusmamsli õmbluspisik memmelt pärit? Ja need 70ndate kleidikangad. Ikka krimpleen ja kunstsiid. Millised värvid, mäherdused mustrid! Krimpleen on pealegi materjal, mis ei idane ega mädane. Tõsi, mitte kõige ihusõbralikum. Ma usun, et tol ajal võisid krimpleenkleitides naised end tunda kui viinerid kiles, kuid ühesugused defitsiidid olid nad mõlemad. Nii viinerid kui kleidikangad. Ei suuda mina sellist, vaevaga hangitut, prügikasti visata. Nõndaviisi tulebki kapitäiele krimpleenkangale uus, pisut tänapäevasem rakendus leida. Algus on juba tehtud.
Kotike on täpselt selline, et rahakott ja mobiil (ka veidi kopsakam nutivariant) sisse mahuksid.
4 kommentaari:
Ma peaks ka enda kurvid lapitöösse õmblema, äkki läheks puusadelt midagi vähemaks :P Su kott on üliäge! Sinise ja pruuni kombinatsioon oranžiga vürtsitatult on nii hea silmale vaadata! :)
Aeh, see kott teeb küll kadedaks. Need kurvid ja need värvid! Tõeline pilgutõmbaja, :)
Sellist kirju-mirjut kannaks isegi ;)
vaga andekas lahendus ja roomsad varvid! Tubli tegija!
Postita kommentaar