Jah, mehiste asjadega on mul senini kehvasti olnud. Õigemini mitte kuidagi pole olnud, sest viimane mehine nokamüts oma mehele oli vist viis aastat tagasi. Väga hale lugu. Ometigi on mu mees see, kes silub minu ja arvuti vahelisi lahkarvamusi ning haldab minu blogi tehnilist poolt. Võiks ju tänulikult ka temale miskit õmmelda.
Aga hiljuti tekkis meie peres tungiv vajadus ühe mehisema seljakoti järele. Nimelt otsustas mehe vana ja kulunud seljakott ühel ilusal hetkel ära aurata. Vaene mees pidi pisitütre oravaga seljakotiga tööle väntama. Narr lugu. Nüüdseks on vana kott muidugi, õige ja ausa näoga , voodi alt välja roninud, kuid liiga hilja. Uus ja lapiline on juba olemas.
Milline veel peaks olema ühe lapitehniku tehtud kott, kui mitte lapiline. Sobiliku kotitooriku leidsin Kadri kingitud raamatust "12 võrratut lapikotti". Materjaliks on laste vanad püksid. Seega täielik taaskasutus. Kott tuli parasjagu nii suur, et tööle minnes lõunasöök ja ehk veel midagi sisse mahutada.
Ja ennäe imet, lõustaraamatu Õmblustoas käib parasjagu juulikuu kotiprojekt. Tundub, et ma olen esimene, kes märsi valmis sai.
1 kommentaar:
Ma peaks oma väikemehele sügiseks midagi sarnast õmblema. Soovitavalt dinosaurustega :) Sinu kott näeb nii mehelikult nunnu välja!
Postita kommentaar