Vaade lilleaeda

Ma olen sisse astunud ühest imelisest uksest. Ega ma ukseaugust eriti kaugele läinud ole, esialgu vaatan, täis imestust, ringi. Nagu arvatagi võib, on selle ukse taga lapitehnika maailm. Ja mida kõike, uskumatult kaunist ning huvitavat siin näha saab. Rahulikku külaidülli (Amišite traditsiooniliste plokkidega  lapitöö), moodsat linnaarhidektuuri (modern quilting), kõrgeid, lumiseid mäetippe (art quilting), kuuma eksootikat (mola ja havai lapitöö). Mõnikord ei tea enam, kuhu minna. Jalutasin siis vahelduseks lapitöö lilleaias ja nuusutasin liiliaid. Kõigest nuusutasin, sest täiusliku liiliameisterdamiseni on veel pikk tee minna. Lapitöö ukseaugust saab edasi ainult õmblusmasina seljas. Vaid harjutamine aitab lapitehnika iluni jõuda. Harjutamine teatavasti tekitab päris palju proovilappe. Hale on neid lihtsalt niisama seisma jätta, ikkagi suur töö tehtud.

See proovilapp vahetab välja kohutava plastmassist karbi õmblustoa ukse ees, kus ma tavatsesin oma kangaste ostutšekke hoida. Nimelt on pildi tagumisel poolel mahukas tasku. Väga arukas on teada, kui palju üks hobi maksma läheb. Senini on maksma läinud rohkem, kui sisse toonud. Näikse, kas tõendusi oma kulutustest lillede taha panna on teisem tunne kui tavalisse plastikkarpi. Eks ma saan seda varsti teada.