Viimasel ajal on hakatud rääkima tootefotode kvaliteedist. Tõsi ta on. Käkras sall tuhmunud diivanil või kleit triikimist vajava pesu taustal ei kutsu kedagi ostma. See on asi, millega tuleb pingutada, üks koletumal kombel keeruline asi. Minul on pildistamiseks neutraalse tapeediga sein. Umbes poolteist tundi päevas on selle seina taustal piisavalt valgust, et minu digitehnika esimese sõnaga piisavalt selgeid pilte teha. Digitehnika järgmiste sõnade jaoks hetkel raha ei jagu. Hästi, seeliku saan ma kenasti seinale riputatud. Seelik ei hakka vastu, ei siple eriti, käitub üldiselt kombekalt.
Veidi ka seelikust, mis seekord eriti särav välja kukkus. Viimasel ajal on kõik minu lapiseelikud krutskilised. Sellel siin on tagant pikem slepp. Seljas mõjub väga lahedalt, ausõna. Sobib pikkusele umbkaudu 110. Umbkaudu, sest kusagil pole kirjas, kui pikk peaks üks lapse seelik olema. Kangad on puuvillased. Kes soovib, see kirjutab. Kavatsen seeliku igale poole, kus võimalik, müüki torgata.
Kui seina peal saab pildi ilusasti tehtud, siis ostja soovib ju teada, kuidas asi seljas välja paistab. Siin läheb keeruliseks, sest selle pooleteise tunni jooksul peaks modell olema heas tujus. Ei tohiks olla liialt mürgeldis, ega ka mitte liialt unine. Peaks veidigi paigal püsima ning mitte kohe kaadrist välja kargama.
Ei tohiks pildile tassida väga suuri aksessuaare, nagu näiteks hiiglaslik roosa mängukaru, mis modelli täielikult varjab.
Peaks proovima vähegi nunnut nägu teha ja armsat poosi võtta. Mis kõige tähsam, modell ei tohiks müügiks mõeldud seelikut omastada ega muul viisil mustaks päkerdada.
Nagu arvatagi, ei ole see kõik ühele viieaastasele modellihakatisele kerge töö. Sestap on enamus minu tootefotosid vaat sellised.
Jama on see, et mõnedele vastvalminud seelikutele tuleb mul minna küla pealt modelle laenama. Nad on minu kodusele modellile kas liialt suured või hoopis väikesed. Või siis tuleb leppida seinaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar