19. juuni 2014

Mitte lapitud vaid tikitud.


Pluus, mis mahub teemasse- edutult alanud asjade edukas lõpetamine. Ristpistes tikandiga alustasin vast viis aastat tagasi ja lapse lõpupeoks sain ta linasesse talupojasärki vormistatud.

Õnneks ei ole mu nägemine viie aastaga kehvemaks läinud. Esimesed tikandid tulid sama peened kui viimased. 
Väike lilleke selja taga. No nii toreduse pärast.

Minu jaoks on täiesti loogiline, et särgi õmblemine võtab päeva, kuid tikkimine viis aastat. Nimelt teen mitteõmblemislaadset näputööd tavaliselt siis, kui vaatan televiisorit. Arvestades mitteõmmeldud asjade kogust minu blogis, võib arvata, et telemaastik on minu poolt üsnagi puutumata. Paraku tuli niidikeste lugemisele keskenduda ja teleka esine ei olnud kõige villjakam töökeskkond.
Esialgu plaanisin lapse lõpupeole minna kleidiga, kuid pükste ning talupojasärgi kasuks sundisid mind otsustama niru suusailm paraja paduvihmaga ning taldrikusuurune sinikas paremal sääremarjal. Sain minestavalt jalgrattalt paraja lopsu. Pildi jaoks vahetasin pisut vettinud viigipüksid kuivemate teksade vastu.


 Pluusil on ainult üks viga. Nagu õhuke linane ikka, on ta hullusti kortsuv. Nüüd tean, et pikemat pingil istumist pluus välja ei kannata. Aga väikest jalutuskäiku roosiaias, miks ka mitte?

2 kommentaari:

Elina K ütles ...

Olenemata ajakulust on see tikand väga kena ja no õmblustööd on ainult ülivõrdelisi kommentaare väärt!
Ja linase suhtes - ma tean üht inimest, kes nähes mõnd veidi "istumiskortsudega" pluusi/pükse/seelikut lausub tunnustavalt "Linane!" või "Naturaalne!" :)

Kadri Kivistik ütles ...

Nüüd laulupeole sellega! :) Nii armas pluus ju!