Kolmapäeval käisin linnas asju ajamas ja tundsin end kui Pariisi suvitaja Londoni loomaaias. See tähendab, pidin ära külmuma. Minu viltuse hõlma ja suurte nööpidega pluusikene on tehtud vanast hiiglama suurest seelikust ning on mõeldud kandmiseks vähe soojemate ilmadega.
Järgmine päev olin märksa arukam ning riietusin ilmastikule vastavalt. Nimelt oma armsasse kasukvesti. Vest on tehtud Olga villasest seelikust ja seetõttu väga soe. Seelikud on tänuväärne materjal igatmasti pluuside tegemiseks. Näikse, millal ma pluusidest seelikuid hakkan tegema.
Oma flanellpluusist olen juba varem kirjutanud. See on kokku pandud ämma kittelkleidist. Käisin lustakalt kirju pluusiga haiglas ema vaatamas. (Õnneks ei midagi eluohtlikku. Ta on juba paranemas.) Isegi ema märkas mu pluusi ja tahtis teada, kas see on mul uus. Tavaliselt ta oma tütre riideid ei märka. Sellest järeldasin, et pluus on tõepoolest omapärane.
Sellega on Me Made May projekt lõppenud. 20 erinevat riidetükki, sellest suurem osa igatsorti pluusid-pluusikesed. Täpselt poolte asjadega olen päästnud mõne mõtetu hilbu elu. Näitamata jäi minu pidulik kostüüm ja kleit, mõned seelikud, villased püksid, talvisem jope, väga suvine rannakleit ja ehk veel midagi. Avastasin, et iga viimanegi päev on mul seljas midagi enda õmmeldut. Antud hetkel oranzikas pikkade varrukateda kodune pullover. Reeglina on selleks hästi mugavad retuusilaadsed dressid, mis vajaksid juba kiiremas korras välja vahetamist.
Kõige suurem häda ja viletsus oli enda pildistamisega. Kuna mul sellist peent tehnikat ei ole, mis võimaldaks valutult selfisid teha, tuli oodata kallist meespoolt koju. Too hakkas mind juba üsna imeliku pilguga vaatama.
Pealegi, kui keegi lollaka näoga pildile jääb, olen see mina. Minust korralikku pilti teha, vat see on kunsttükk. Tänu mehe pungestustele sain endast vähemalt mõned korralikud portreefotod.
Ja kogu selle asja eesmärk on innustada inimesi õmblema ning enda tehtut kandma. Harjutamine teeb meistriks ning mida rohkem teha, seda kvaliteetsemad asjad tulevad. ( Oleksite te minu esimesi õmmeldisi näinud, oh õudu!) Kindel teadmine, et mitte kellelgi täpselt sellist riidetükki ei ole, on seda väärt.
Kõige suurem häda ja viletsus oli enda pildistamisega. Kuna mul sellist peent tehnikat ei ole, mis võimaldaks valutult selfisid teha, tuli oodata kallist meespoolt koju. Too hakkas mind juba üsna imeliku pilguga vaatama.
Pealegi, kui keegi lollaka näoga pildile jääb, olen see mina. Minust korralikku pilti teha, vat see on kunsttükk. Tänu mehe pungestustele sain endast vähemalt mõned korralikud portreefotod.
Ja kogu selle asja eesmärk on innustada inimesi õmblema ning enda tehtut kandma. Harjutamine teeb meistriks ning mida rohkem teha, seda kvaliteetsemad asjad tulevad. ( Oleksite te minu esimesi õmmeldisi näinud, oh õudu!) Kindel teadmine, et mitte kellelgi täpselt sellist riidetükki ei ole, on seda väärt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar