30. mai 2014

Poekotist ja lahingust

EstGILD on välja mõtelnud toreda koostegemisprojeti "Lahinguväljal näeme", sel põhjusel, et sotsiaalmeedia võtab meie elust liialt suure ampsu. Tõsi on. Koguni minul, kes ma tegelikult üsnagi arvuti ning igatsugu meediavõõras inimene olen. Enese motiveerimiseks on mul töötav meetod. Selleks on õmblustööde plaan. Tänane päevaplaan on... tehtud, sestap arvuti taga istungi.
Esimesi käsitöölahingu operatsioone oli poekott, kus tuli kasutada vanu teksaseid ja vähemalt kahte  kirjut taaskasutuskangast. Kotil pidi olema välimine tasku ning nii pikad sangad, et saaks õlale võtta.
Ja siin on kuulikene minu käsitöölahingust. Kotti saab suisa selga võtta.


Kott on lapsele väikseks jäänud teksastest, ema kleidisiilust, mis on voodriks ja oravakangast. See on orav, mitte rebane.


Kotil on välimised mikrotaskud.


Õnnelik kotiomanik suundub issiga poodi.


Aga kas ma pole oma lahinguga veidi hiljaks jäänud. Muidugi olen. Kui oli õige ei tulnud pähe mitte ühtegi poekotiideed.  Alles siis, kui pool aastat möödas, ajab Õmblusmamsel silmad punni, hüüab "heureka" ja hakkab asjaga pihta.

Kommentaare ei ole: