Tänutundest tingituna

Aianurga murul lamab tõeline vanakene, sest selle lapiteki iga on pea 20 aastat. Tegemist on minu teise lapitekiga. Valmistatud ema vanadest krempleenkleitidest ja suurest tegemise tahtmisest. Tegemise tahtmine pidi mul  tõesti pirakas olema, sest nii kehvasti pusitud õmblustööd ei olnud  silmad tükk aega näinud. Tagumine pool oli mingist kentsakast voodilinast, kõik ruudud kööbakad ja tasandamata, õmblusvarud eri laiustega, ei mingeid tepinguid. Ma ei mõista, mis võim või vaim sundis mind kõike seda jämeda niidi, kuid imetiheda pistega kinni keevitama. Kandi juures lõppes minu suur innukus ja mõistus otsa, sest kui küljed ikka nii kiivas, ei ole see just kõige hõlpsam töö.

Mingit aega oli lapitekk mul isegi kasutuses. Ilmselt lapse voodi peal. Siis aga jäi ta kolikambrisse seisma, kuniks ma otsustasin lapiteki päästa. Päästmiseks harutasin teki väiksemateks juppideks, lõikusin ja tasandasin, panin uue vatiini ja tagumise poole, teppisin ja kantisin. Tulemust annab häbenemata aiatoolidele laotada. Krempleen on pealegi materjal, mis ei idane ega mädane. Isegi õue unustamise korral ei juhtu tekiga midagi.

Aga põhjus, miks ma sellise jõhkra harutus ning taastamistöö otsustasin ette võtta oli puhtakujuline tänutunne. Tihtipeale on elus hetki, kui tuleb öelda aitäh! Oma häädele sõpradele, tublidele lastele, kannatlikule ja toetavale mehele ning inimestele, kes lihtsalt tulevad ja pakuvad oma abi.
Tegelikult olen sellele, algselt sandi kvaliteediga lapitekile, väga tänulik. 20 aastat tagasi ei teadnud ma lapitehnikast mitte midagi ning selle tarkuse ja vahenditega, mis mul siis olid, jäin ma lapitekiga üsnagi rahule. See innustas mind edasi katsetama, uurima, harjutama. Sellest saigi minu lapitekifanatism alguse. See siin on kõikide minu lapitekkide vanaema.