Me Made May. Projekt nr 1 ja 2

Kui Kadri  Me Made May projektist rääkis oli esimene mõte- jessas kui äge. Teine mõte oli- millesse ma jälle ennast segan. Ons mul üldse riideid selga panna, saati veel enda õmmelduid.  Naisterahvastel teatavasti ei ole mitte kunagi mitte midagi selga panna. Siis tuhnisin veidi oma riidekapis ja leidsin- jah, midagi siiski veel on ja suurem osa neist enda õmmeldud. Eks see endale õmblemine ongi suure häda sunnil ning kasvanud koos minu haiguse süvenemisega. Jah, ma olen väga haige inimene. Nimelt ei suuda ma enam käia poodides. See ei kehti raamatupoe, toidupoe, kangapoe ja kaltsukate kohta. Kaubanduskeskuste energeetika mõjub minu energeetikale hävitavalt ja ma tunnen, kuidas hakkan rõivapoodides närviliseks draakoniks muutuma. Haigus on ilmunud hiilivalt. Veel viis aastat tagasi suutsin rõõmu tunda soodukaga soetatud hilbust, Siis hakkasin piiluma kvaliteetsemaid, põnevamaid kuid tunduvalt kallimaid rõivaid kuid nende jaoks jäi rahakott õhukeseks. Edasi küsisin, kas mul ei annaks kallimaid riideid veel originaalsemalt ja kvaliteetsemalt järele teha. Nüüdseks on mu tõbi sealmaal, et rõivapoed tunduvad puhas ajaraisk ja poeträpkades tuhlamise asemel on hoopis hingelähedasem ise riideid õmmelda.  Ja nüüd mõned minu tõelised lemmikud

Saja rubla kevadjope

Algselt oli mu kevadjope kohutavalt suur ning lohvakas sooja voodriga mantlilaadne moodustis. Minu ema ostis selle nõukaaja lõpupoole Silla riidepoest saja rubla eest, sest midagi pidi ju ostma. Huvitavast impregneerkangast mantel jäi toona kasutult seisma kuna oli koguni mu emale liiga lai. Kuniks mina ta totaalselt ümber lõikasin. 

Kaks ühes jakikene

See jaki on kokku pandud Soome kaltsukast ostetud pikast ja kitsast väga meheliku lõikega jakist. Mind tohutult võlusid selle jaki inglaslikud värvid ning kvaliteetne villane kangas. Kuna kangast ei tulnud välja, miksisin jakit tädi Leera velvettagiga. Tulemus on üks minu lemmikutest.