Kummaline, kui ootamatult saabub kevad. Nagu oleks kevad tulnukas või miskit sellist. Jälle (rõhk sõnal jälle) olin ma olukorras, kus lapsel püksisääred põlvini ja jope varrukad küünarnukini. Kas viga kokkutõmbunud riietes või mu tütreke tõepoolest kasvab?
Kus häda kõige suurem, seal emme õmblusmasinaga kõige lähemal. (Uusvanasõna.)
Mummuline riie oli ostetud juba mitmed-setmed aastad tagasi ja plaanisin sellest siis oma vanemale tütrele lasteaiapüksid teha. Nüüd siis tegingi, ainult et nooremale. Tulid sellised lihtsad, kahe tasku ja kummiga. Hea lapsel ise jalga toppida.
Jope on pisut peenem õmblustöö. Kanga leidsin Tallinna Abakhanist ja oli teist restiotsakene. Jopest ei jäänud kildugi riiet üle. Eriti uhke olen ma voodri üle, mis on minu vanaema õmmeldud kleidist ja pärit umbes viiekümnendatest aastatest.
Kõige selle kohta võin uhkusega ütelda Made by Õmblusmamsel, sest 24. aprill on Moerevolutsiooni päev. Inimesi kutsutakse mõtlema, kes ja kus on teinud nende riided. On ju nii loomulik - ostad asja, rõõmustad, et odavalt said, viskad varsti minema. Järjest enam jõuab siia kiirmoeketikesi, (Varsti avatakse vist Pärnu H&M.) kus Aasias õmmeldud soodukaga hilbud on odavamad kui kangas poes. Aga mida ma siin virisen, et inimene soodsalt riiet saab? Lihtsalt, rõivad kui selline on muutunud Aasia kergetööstuse pealetungi tõttu väärtusetuks. Ilma väärtuseta asja soovitakse saada odavalt ja veel odavamalt. Sellega seoses on sama väärtusetuks muutunud õmblustöö tegijad. Minu õmblejast sõbranna ütleb, et ta tunneb piinlikust oma ameti pärast. Raske, tervistkahjustav tükitöö, mille eest naeruväärselt õhuke palk. Inimesed töötavad tunduvalt enam kui kaheksa tundi, et saada normi täis.
Samas, ettevõtjat kollitab konkurents idamaadega. Eestis nagu ei olekski õmblejaid olemas. Kellel on siin väike palk? Õpetajajatel loomulikult, arstidel, ka igasugu muudel meditsiini ja koristustöölistel, kuid üheski statistikas ei ole olnud õmblejat. Kus on õmblejate ametiühing? Või kolitakse varsti kõik Bangladeshi?
Sestap on iga väiksemgi tähelepanu pööramine kergetööstuse probleemidele ning tarbimissuhtumise kujundamisele tänuväärne.
Kus häda kõige suurem, seal emme õmblusmasinaga kõige lähemal. (Uusvanasõna.)
Samas, ettevõtjat kollitab konkurents idamaadega. Eestis nagu ei olekski õmblejaid olemas. Kellel on siin väike palk? Õpetajajatel loomulikult, arstidel, ka igasugu muudel meditsiini ja koristustöölistel, kuid üheski statistikas ei ole olnud õmblejat. Kus on õmblejate ametiühing? Või kolitakse varsti kõik Bangladeshi?
Sestap on iga väiksemgi tähelepanu pööramine kergetööstuse probleemidele ning tarbimissuhtumise kujundamisele tänuväärne.
2 kommentaari:
Vähemalt endale ja oma perele saab õmbleja teha väga vingad riided, nagu nt see komplekt siin;)Vahvad püksid ja imekaunis jope, tahaks isegi sellist:)
Väga lahe komplekt! Ja omatehtud riided on originaalsed, keegi ei tule vastu samas kleidis või ei vaata, et sul möödunud hooaja kaup seljas.
Postita kommentaar