Noorus on ilus aeg ehk Õmblusmamsli kempsukunst

Kõik algas sellest, et vanasid raamatuid sorteerides pudenes nende vahelt 1986. aasta 1. märtsi Pärnu Kommunist. See sündmus viis mind vähemalt pooleks tunniks aega, kus ühest Pärnu äärelinna tüdrukust hakkas tasapisi neiu sirguma.
 Ja mis siis tol kaugel ajal toimus? Mis oli väärt lehte pääsemist? Troonile oli juba tõusnud Gorbatšov ning elu käis NLKP XXVII kongressi vaimus. Loomulikult plaaniti viisaastaku raames suurendada tootmist ning teha muidki edusamme. Veel oli aeg, mil räägiti nõukogudemaa ühtsest panusest ning Ivanovid ja Leonovid pidasid kõlavaid miitinguid. Samas, Tootsi turbatootjad kurdavad, et napib elamispinda, ning et Pärnu ATK ei arvesta nende soovidega. L. Koidula nimelises Pärnu Draamateatris etendus O. Lutsu "Soo" Jaan Rekkoriga peaosas ning Pärnu teater sai Teatrite Üleliidulisel Sotsialistlikul võistlusel teise koha ja lubab sellega kindlustada lavateoste kõrge ideelis-kunstilise taseme ning anda oma väärilise panuse NLKP XXVII Kongressi otsuste täitmisesse. Väike nupuke oli veel sellest, et tantsumemm Anna Raudkatsil täitus sajas sünniaastapäev. Kõikide nende sõnade hind tollal oli 3 kopikat. Nii nagu ma oma lapsepõlvest mäletan, lõpetas säärane ajakirjandus oma eksistentsi tavaliselt peldikus ning ega minagi mõistnud midagi paremat sellega peale hakata.

 Pealegi oli keegi Pätu meil kempsus tapeeti kratsinud. Tapeet on pesemis, mitte vandaalikindel. Oleksin ma teadnud, et meil Pätud elavad.

 Ja nõnda siis Õmblusmamsli kempsukunst, kus eksisteerivad kõrvu vanad mälestused vana ajalehe kujul ja lapimaalitehnikas roosikene.