Meie Miisu

Mõnda aega tagasi oli minu tütre lasteaias kassidisko ja selleks tähtsaks sündmuseks oli lapse arvates vaja Hello Kitty riideid. Kõikidel teistel olevat sellised hilbud juba olemas. No halloo! Massikultuur on lõpuks meie koju jõudnud. Nüüd on aeg tõtt tunnistada ning kapist välja tulla. Ma ei kannata Hello Kittyt silmaotsaski. No ehk mitte nii hullusti, aga oma näputöö peale ma seda elukat vabatahtlikult ei paneks. Ärgu roosad tüdrukud ja nende veel roosamad emmed pahandagu, pean silmas justnimelt käsitööd.
Kohe põhjendan. Miskipärast on see plönnakas kass saanud pisikeste tüdrukute sümboliks ning Hiinas vorbitakse selliseid  riideid meeletutes kogustes. Seda peaksid nagu kõik kandma ja fännama, kuid igasugune arutu fännikultuur on mulle väga vastukarva. Käsitöö peaks looma midagi muud. Kuidagi erinema masskultuurist. Mitte toetama üles haibitud sümboleid.
Minu jaoks on Hello Kitty siiski Saniro kompanii välja mõeldud kaubamärk. Ma ei mõista, miks on vaja oma näputööd võõra brändiga ehtida. See meenutab toda aega minu teismeliseeas, mil ma oma Marati dressidele Naiki märki külge kleepisin.
Seega, kõik hallookassid jäävad minust poodi ja loomata, kuid ega siis disko ära jää. Lahendus oli lihtsa lapitehnikas Miisu näol.

Tundub, et emme tehtud seelik on veel armsam. Peale kassipidu on tütreke seelikut veel ja veel kandnud ning praegugi kuivab see nööril. Peab mainima, et lapitehnikas miisuseelik on korduvale pesule üllatavalt hästi vastu pidanud. Seda enam, et see on täielikult puuvillasele voodrile õmmeldud. Näikse, et sedatüüpi seelikud võivad julgelt saada üheks osaks "minu tootest", juhul kui Õmblusmamsel otsustab ühel ilusal päeval haudeperioodi lõpetada ning hakata aktiivselt tegelema oma majandusliku olukorra parandamisega. Aga sellest edaspidi.