Maailmaparandusprojekt

Kui Undukas (http://www.kadristik.net/) rõivaste uuendamisprojekti Isetegijas välja käis, plaksutasin rõõmust käsi. Kui minu riidekappi piiluda, siis üle poole asjadest on taaskasutus, mis tehtud minu juurde veetud hilpudest ning mille head inimesed oleksid muidu ära visanud. Peale selle ei suuda ma taaskasutuspoes mööda minna huvitavatest materjalidest ja nõnda on säärast kraami mu õmblustuppa sattunud arutu hulk.

 See flanellist köögikatakittel on minu ämmalt ning toodud eesmärgil: Näe, lapsuke, soe asi, pane külmaga selga. Peale soojuse köitis mind kanga muster, aga kitli tegumood ei kannatanud kriitikat.
  Ja nõnda sai kitlist veidi lustakas kantrihõnguline pluus. Miksisin seda sõbranna toodud teksasest lasteseelikuga. Seelikut oli keegi (ilmselt mina) juba veidi retsinud, nii et pilti ei hakanud tegema. Tegumood pärit burda 8/2009.

 Ma olen endalt mõnikord küsinud (teised on seda minult palju rohkem küsinud), et mis mul viga on, et säärast kaltsu korjan. Olen ma segane või mingi jubeda prahikorjamishaiguse küüsi langenud, et selliseid kolehilpe minema ei viska, kuna originaalkujul neid nagunii kanda ei saa. Tundub, et päris hull ma siiski ei ole, vaid ainult kangahull. Mulle tohutult meeldivad kangad, ja  lähenen igale kaltsule nagu skulptor kivikamakale. See on ääretult põnev, ja ega ma ise ka  tea, mis välja tuleb. Ei ole olemas mõtetuid ega koledaid kangaid. Aeg- ajalt on lihtsalt vähe fantaasiat. Ka massmoest läinud ning muidu jubehilbud on ju kellegi töö, maakera resurss, mida tänapäeval põrmugi ei väärtustata.

  Pealegi, kõik lapitajad ja taaskasutajad on nagu tarbimisühiskonna sanitarid ja kes siis ei tahaks maailma päästa.