Kõigepealt lapitekist, mis muidugi oma olemuselt käesolevasse sombusesse jõuluaega ei sobi. Paremini läheks ta vist sooja suvesse õitsva kibuvitsapõõsa taustale, aga parandamatu suveinimesena on mul tunne, et kaamosaeg pole see õige. Sestap olen ma iga talv midagi hästi värvilist ning helget meisterdanud ning kohe läheb kergemaks. Inspiratsioon potastas mulle pähe ajakirjast Sensa, mis on iseenesest üks positiivne ning inspireeriv ajakiri. Lapitekk on algusest lõpuni õhukesele vatiinile tepitud, suuruseks 200x150
Ja nüüd väike matemaatika. Mõnda aega tagasi tellisin Pilvebüroolt materjalid "Õige hind toob rohkem raha" ning hakkasin huvi pärast arvutama. Olen minagi mõned lapitekid tuttavatele ning tuttava tuttavatele maha müünud. ( Palun ärge maksuametit kohale kutsuge, see ei ole olnud süstemaatiline tegevus kasusaamise eesmärgil.) Paraku on hinna küsimine jäänud tasemele "No mida sa tahad?" "No ei tea, tahan ka midagi." Kui hakatagi oma oskustega leiba teenima, ei ole selline käitumine jätkusuutlik.
Ja mis ma arvutasin- minu linnukestega lapiteki miinimumist miinimumhind tuleks 192 raha. See teeb:
Otsene materjalikulu. Pidin ostma valge ning helerohelise puuvillase ning vatiini. Teised kribulad on õmblemisest ülejäägid, kuid needki on mingil ajal ostetud. Lisaks niit ( seda kulus meeletult), elekter, kangaste ettevalmistus ( teen oma lapitekid pestud materjalist) OK. Arvestades puuvillaste kangaste hindasid, tiksub 30 raha juba täis.
Nüüd tööaeg ja tööraha. Kõik lapitekkide tegijad teavad, et töötundide suhtes ei ole see toode just tänuväärne. Ma loodan, et meeletult uhades saab nelja tööinimese päevaga hakkama. Eriti priske tüki ajast võtab teppimine. Kuna mu tüdruk pole see sügis vist nelja päeva jutti terve olnud, tegin lapitekki jupiti- jupiti. Seega läks tööaja arvestus segamini. Võtan julguse endale 4 raha tunni eest tasku pista. Piinlik ju on. Ise õmbleja, aga tahab niiiii palju. See teeks 128. Piinlikust võtab vähemaks, et ma ei arvestanud lapiteki kavandamist, kangapoes käiku, kangaste valimist, pakendit, turunduskulusid.....ja kindlalt veel midagi.
Kui ma nüüd riigitruu kodanikuna arvestan sinna otsa tulumaksu 21%, tuleks konkreetse lapiteki hinnaks 192 raha. Njah! Kui lisada veel firma elushoidmise kulud, reklaam, kõik riigimaksud, ettearvamatud kulutused ning korrutada kogu kupatus kahega (see oleks jaehind), tuleks mulle arst kutsuda.
Vaatasin statistika mõttes facebooki gruppi Käsitöö ost- müük- vahetus. Sääl on igasugust. Sekka vägagi ilusaid ning kvalitseid lapitekke. Ilmselt annab see ülevaate, millise hinnaga on eesti inimene nõus omale lapitekki soetama. Kuiva statistika järgi on minu teki hind Eestis 70-80 raha. Kuidas küll olla konkurentsivõimeline?
1. Teen lapiteki vanaisa vanadest pükstest- teatud maani on see muidugi võimalik, kuid mingid kulud on paratamatud.
2. Teen lapitekki kiiremini- Soetan vaeslapse käsikivi, topin voodi alla kümme illegaalset hiinlast, kes töö ära teeksid, lihtsad mustrid ja ei mingeid tepinguid. Viimane variant on kõige tõepärasem kuid sellega koos kaotan ma ka iseenda.
3. Teen tööd tasuta või veel odavamalt. Tüüpiline väga paljudele käsitöölistele.
4. Ajan nina püsti, õpin, arenen, jõuan oma toodetega piiri taha- raske, aeganõudev, kuid võimalik.
5. Lähen palgatööle, olen nagu normaalne inimene, jätan lapitehnka maha - esialgu võimatu.
No nüüd tuli küll pikk jutt, ei mingit jõuluhelgust. Tegelikult on mul hea meel, et sellel valusal teemal on järjest enam juttu tehtud. Suur tänu kunstimeistritele http://elukuiseiklus.ee/kunstimeistrid silmi avava tegevuse eest. Ehk jõuab ka Eestisse aeg, kus ostjale ei ole iseenesestmõistetav suurt lapitekki 30 raha eest kätte saada ning käsitöö tegija oskab oma tööd väärtustada.
Sensalinnu lapitekk
Ja nüüd väike matemaatika. Mõnda aega tagasi tellisin Pilvebüroolt materjalid "Õige hind toob rohkem raha" ning hakkasin huvi pärast arvutama. Olen minagi mõned lapitekid tuttavatele ning tuttava tuttavatele maha müünud. ( Palun ärge maksuametit kohale kutsuge, see ei ole olnud süstemaatiline tegevus kasusaamise eesmärgil.) Paraku on hinna küsimine jäänud tasemele "No mida sa tahad?" "No ei tea, tahan ka midagi." Kui hakatagi oma oskustega leiba teenima, ei ole selline käitumine jätkusuutlik.
Ja mis ma arvutasin- minu linnukestega lapiteki miinimumist miinimumhind tuleks 192 raha. See teeb:
Otsene materjalikulu. Pidin ostma valge ning helerohelise puuvillase ning vatiini. Teised kribulad on õmblemisest ülejäägid, kuid needki on mingil ajal ostetud. Lisaks niit ( seda kulus meeletult), elekter, kangaste ettevalmistus ( teen oma lapitekid pestud materjalist) OK. Arvestades puuvillaste kangaste hindasid, tiksub 30 raha juba täis.
Nüüd tööaeg ja tööraha. Kõik lapitekkide tegijad teavad, et töötundide suhtes ei ole see toode just tänuväärne. Ma loodan, et meeletult uhades saab nelja tööinimese päevaga hakkama. Eriti priske tüki ajast võtab teppimine. Kuna mu tüdruk pole see sügis vist nelja päeva jutti terve olnud, tegin lapitekki jupiti- jupiti. Seega läks tööaja arvestus segamini. Võtan julguse endale 4 raha tunni eest tasku pista. Piinlik ju on. Ise õmbleja, aga tahab niiiii palju. See teeks 128. Piinlikust võtab vähemaks, et ma ei arvestanud lapiteki kavandamist, kangapoes käiku, kangaste valimist, pakendit, turunduskulusid.....ja kindlalt veel midagi.
Kui ma nüüd riigitruu kodanikuna arvestan sinna otsa tulumaksu 21%, tuleks konkreetse lapiteki hinnaks 192 raha. Njah! Kui lisada veel firma elushoidmise kulud, reklaam, kõik riigimaksud, ettearvamatud kulutused ning korrutada kogu kupatus kahega (see oleks jaehind), tuleks mulle arst kutsuda.
Vaatasin statistika mõttes facebooki gruppi Käsitöö ost- müük- vahetus. Sääl on igasugust. Sekka vägagi ilusaid ning kvalitseid lapitekke. Ilmselt annab see ülevaate, millise hinnaga on eesti inimene nõus omale lapitekki soetama. Kuiva statistika järgi on minu teki hind Eestis 70-80 raha. Kuidas küll olla konkurentsivõimeline?
1. Teen lapiteki vanaisa vanadest pükstest- teatud maani on see muidugi võimalik, kuid mingid kulud on paratamatud.
2. Teen lapitekki kiiremini- Soetan vaeslapse käsikivi, topin voodi alla kümme illegaalset hiinlast, kes töö ära teeksid, lihtsad mustrid ja ei mingeid tepinguid. Viimane variant on kõige tõepärasem kuid sellega koos kaotan ma ka iseenda.
3. Teen tööd tasuta või veel odavamalt. Tüüpiline väga paljudele käsitöölistele.
4. Ajan nina püsti, õpin, arenen, jõuan oma toodetega piiri taha- raske, aeganõudev, kuid võimalik.
5. Lähen palgatööle, olen nagu normaalne inimene, jätan lapitehnka maha - esialgu võimatu.
No nüüd tuli küll pikk jutt, ei mingit jõuluhelgust. Tegelikult on mul hea meel, et sellel valusal teemal on järjest enam juttu tehtud. Suur tänu kunstimeistritele http://elukuiseiklus.ee/kunstimeistrid silmi avava tegevuse eest. Ehk jõuab ka Eestisse aeg, kus ostjale ei ole iseenesestmõistetav suurt lapitekki 30 raha eest kätte saada ning käsitöö tegija oskab oma tööd väärtustada.
4 kommentaari:
See om tõesti erksate värvidega ja särav tekk! Nõnda kaunis. Tead - hinna küsimine muutub kergemaks kui rohkem tekke müüd ja ennast ning oskusi järjest enam hindad. Siis üks hetk on lihtsam küsida :) Iseasi on jah turg ja ostujõud jne. Aga käsitöö on luksuskaup - seda tuleb rõhutada :)
Kaunis töö!
Paraku, ei saa vist käsitöö eest kunagi õiglast hinda (nt Sinu omahinna arvestus).
Ostu-müügiprotsessis paneb kõik paika nõudluse ja pakkumise vahekord.
Tere hea lapitekki tegija!Mul on hea meel,et leidsin kaasmõtleja ja tegija.Tahan öelda,sellise ilusa töö peale mis me teeme on ka õigust küsida palju raha.Ja kes ütles,et käsitöö on odav see ei saagi odav olla,sest selles asjas on hing ja elu aga masstöö vidinas seda ei ole.Sooin ainult jõudu ja jaksu oma tegemistes.
No ma just jõudsin otsusele, et jätan lapitekkide õmblemise sinnapaika, kui ei taha rotti minna. Seda siis poolteist aastat peale ettevõtte käivitamist.
Googeldasin "lapitekkide hinnakiri", et vaadata, mis lapitekkide hindadega ka aasta möödudes on juhtunud. Ja jõudsin sinu siinse kirjandini :-) Ja täpselt nii see ongi nagu sa kirjutad :-)
Postita kommentaar