Küll aeg lendab. Jälle üks jõululaupäev läbi - pidulaua ja kingitustega. Järjest enam ma tunnen, kuidas ameerikalikud ostlemisjõulud vastu hakkavad. Tavaliselt tormas meie pere Big Mama ( st. mina) mööda kaubanduskeskusi, et päkapikk ( st. mina) kõigile perest ikka midagi kuuse alla poetaks. Sel aastal ei suutnud enam. Paar sammu jõulueelses kaubanduses keset kära ning saginat mõjus mu energeetikale nii rusuvalt, et põgenesin ummisjalu uksest välja. Jõulud on ju eelkõige armastus, rahu, vaikus, perega olek. Võlts oli jõulutunnet poodlemisega mürgitada. Paraku ei hakka ma ka enne Jaanipäeva jõulukinke meisterdama. Sel aastal lükkasin suure jupi vastutusest enda õlgadelt ning tegime loosipakid. Suuremad tüdrukud ja mu mees vaevalt ju uskusid, et päkapikk see oligi, kes kingitused kuuse alla sokutas ning pisikesele tütrele jäi suur suur üllatus alles. Ja mis on paar kingitust kümnega võrreldes?
Tütreke "kolmas" sai villasest riidest õmmeldud soojad käpikud pehme nostalgiaüllatusega. Nimelt tundis ta voodris ära oma armastatud kuid väikseks jäänud fliispusa. Rahvusliku hõnguga tikand pole ei peen programm ega veel peenem nõela- niiditöö. Vuristasin selle õmblusmasinal vabakäe tikandina. Nüüd jääb üle lund ja külma oodata ning kunagi tuleb ta nikuinii! Loodetavasti jõuan selleks ajaks veel selliseid käpikuid meisterdada sest nood tundusid mõnelegi meeldivat. Kaasa arvatud minule. Seniks aga...
ILUSAT ESIMEST JÕULUPÜHA!
1 kommentaar:
Väga õige jutt jõulupühade kohta, ega enamus pühi on firmadele raha teenimis võimalus, see õige olemus on ära unustatud.
Väga vahvad kindad :)
Postita kommentaar