Printsessiseelik versus Barbi

Jutuke sellest, kuidas minu tütreke- marakratt kauniks printsessiks muundus.

Tütreke neljas soovis päkapikult lendavat Barbit. (Täieliku trendivõhikuna ei ole mul halli aimugi, kuidasmoodi Barbi lendama peaks.) Juhtus aga nii, et päkapikk, va prohvus, oli hoopis printsessiseeliku kuuse alla toonud. On see vast üks uhke asi. Pitsist ning kahara alusseelikuga. (Ma kuulen, kuidas vanad kardinad päkapikku elu päästmise eest kiidavad.) Tütreke-printsess on nüüd juba mitmendamat päeva rõõmsalt ja õnnelikult oma seelikuga ringi käinud ning vähemalt üritanud käituda nagu tõeline kuningatütar. Isegi pildile jäi ta kohe eriliselt nunnu näoga.

Peale seeliku, oh õnne, tõid külad lapsele veel Barbi ka. Mitte küll lendava, aga siiski. Ja mis juhtus: minu kullake, printsessike, toppis Barbi kingi oma mänguhobusele jalga, Barbi ise aga vedeles paljaks koorituna laua all. Nõnda tuligi mul vaene rinnakas pupe päästa ning panna ta paremaid päevi ootama. Ilmselt seda aega, kui talle usinasti uusi riideid õmmeldakse. Mulle tundub, et nende trendimänguasjadega ongi nii, et kõige suurem tegevus on nende soovimine. Mingil maal, ei mäleta millisel, on uue aasta komme vanu asju aknast alla visata. Eestiski oleks selline komme teretulnud. Lapsed (vähemalt minu oma) on  igat sorti leludega nii üle ujutatud, et nad ei oska nendega enam midagi tarka peale hakata. Kallid naabrid, ärge imestage, kui mu aknaalune on uue aasta esimesel päeval hiina plastikut täis. Tähistan lihtsalt uue aasta saabumist. Minu, kui nelja lapse ema kogemus on: mida vähem mänguasju, seda parem. Kõige enam vajavad meie silmaterad koostegutsemise aega. Siinkohal on seelik küll  erand. Me oleme tänaseks kõik vähegi teada printsessimuinasjutud läbi mänginud. Vahvat mängulusti kõikidele suurtele ning väikestele lastele...

ILUSAT VANA AASTA LÕPPU NING HEAD UUT AASTAT!