Oli kord üks õnnetu välimusega tumba, mis vedeles iidamast-aadamast saadik trepi all kolikambris.
Ma usun, et igaüks, kes sündinud varem kui 1990, on sellist mööblitükki oma kodus omanud. Ühel ilusal päeval leidis mu kallis mees, et mina, kes ma olen käinud mööbli renoveerimise kursusel, võiksin tumbakesel naha ära vahetada. Küll on tore, et ma ei ole käinud müürsepa või autoremondilukksepa kursusel. Ja peale selle võiks uue nahaga tumba välja näha nagu känd. See olevat huvitav. Nojah, tumbast kändu teha on ju märksa kergem kui tumbast elevanti või uut Teslat. Kuna ühtegi kännuimitatsiooniga mööblikangast üheski teadaolevas poes saada ei olnud , tõmbasin tumbale kodukootud maskeerimisülikonna selga. Jummel tänatud, ka see oli mehe arvates piisavalt huvitav. Maskeerimisülikond on valmistatud krousitud kangaribadest.
Sisemuses kavatsen hoida oma lõngavarusid. Mõtelda vaid, need mahuvad veel tumba kõhtu ära. Rõhk on sõnal "veel". Seda ei saa kaugeltki ütelda kangavarude kohta, eriti pärast igakordset kohtumist minu kangaagent Kadriga.
Terve pühapäevase päevakese oli Õmblusmamsel vait nagu sukk aga muidu maru hääs tujus. Hääl oli kuidagi kulunud ja jutusoon tilgatumaks voolanud. Selline harukordne olukord võib juhtuda ainult siis, kui eelmisel päeval on olnud lapiklubi kokkutulek. Sedakorda tuldi läänest ja põhjast lõunasse. Käisime Vastseliinas Ilmel külas. Ilme ehk Pireparm on meie lapiklubi auliige ning on üks nendest vähestest meistritest, kelle looming on imeline ja ilmeksimatult äratuntav. Kiita oleks siin palju. Meil oli üüratumalt tore, õppisime uusi nippe, katsetasime teppimisraami. Võrratu päev võrratus seltskonnas. Mis on see, mis sunnib karja naisterahvaid, kes peaksid iseenesest täie mõistuse juures olema, lapitehnika pärast Eestimaa teise otsa põrutama. Maire oli meil koguni Saaremaalt. Tundub, et paljud ei saaks sellest aru ja tore on. Kõik, kes sellest aru ei saa on igati normaalsed ning asjalikud kodanikud. Minule ja tervele meie lapiseltskonnale pandi pärast laupäevast sündmust diagnoos--hullud. Küllap me seda siis oleme- hullud, kes oma lapikiiksu mõnuga naudivad.
Sisemuses kavatsen hoida oma lõngavarusid. Mõtelda vaid, need mahuvad veel tumba kõhtu ära. Rõhk on sõnal "veel". Seda ei saa kaugeltki ütelda kangavarude kohta, eriti pärast igakordset kohtumist minu kangaagent Kadriga.
Terve pühapäevase päevakese oli Õmblusmamsel vait nagu sukk aga muidu maru hääs tujus. Hääl oli kuidagi kulunud ja jutusoon tilgatumaks voolanud. Selline harukordne olukord võib juhtuda ainult siis, kui eelmisel päeval on olnud lapiklubi kokkutulek. Sedakorda tuldi läänest ja põhjast lõunasse. Käisime Vastseliinas Ilmel külas. Ilme ehk Pireparm on meie lapiklubi auliige ning on üks nendest vähestest meistritest, kelle looming on imeline ja ilmeksimatult äratuntav. Kiita oleks siin palju. Meil oli üüratumalt tore, õppisime uusi nippe, katsetasime teppimisraami. Võrratu päev võrratus seltskonnas. Mis on see, mis sunnib karja naisterahvaid, kes peaksid iseenesest täie mõistuse juures olema, lapitehnika pärast Eestimaa teise otsa põrutama. Maire oli meil koguni Saaremaalt. Tundub, et paljud ei saaks sellest aru ja tore on. Kõik, kes sellest aru ei saa on igati normaalsed ning asjalikud kodanikud. Minule ja tervele meie lapiseltskonnale pandi pärast laupäevast sündmust diagnoos--hullud. Küllap me seda siis oleme- hullud, kes oma lapikiiksu mõnuga naudivad.
3 kommentaari:
See tumba on nagu vahukoore-šokolaaditort! Sul veab, et ma torti süüa ei tohi, muidu kindlalt hammustaks seda natuke :D
Väga ilus tumba sai. Mul ka üks selline toas mänguasjade tarvis. Teeks ka uue katte,aga jah -teiste omad ikka ilusamad. Küsin kas need kangaribad on trikoost, või millestki muust+
Kangaribad on krimpleenist, mingist hargnematust dressiriidest ja muidu kasutamiskõlbmatust prahist. Panin sisse kõike, mis eriti ei hargnenud ja kuidagiviisi värvilt sobis.
Postita kommentaar