Ah, kui imeline on elu!

Siinkohal ei teagi kohe, millest alustada. Aga olgu, minu uus pluusikene.... Huvitav, kas asi milles on vana t-särk, retuusijäänused ja tütre kleit, mis jäi talle väikseks 16 aastat tagasi, on uus? Vähemalt on see uuskasutus. Augustikuu Burda lõiget miksisin oma mälestustega Minni-hiirest. Mälestused andsid pluusile  kergelt kelmika varjundi. 

Aga nüüd selle lõbusa seltskonna juurde. Need neiukesed ei ole gümnaasiumilõpetajad, vaid meie lapitööklubi ning selles punase katusega majakeses tegutseb Leisi lapikoja perenaine Maire. Ühesõnaga, käisime omadel külas ja oli, mida vaadata. Leisi lapikojas asub Eesti mõistes väga haruldane seadeldis: lapiteki teppimisraam nimega "Happy Jack". Sellisest Jackist olen ma pool elu unistanud (vähemalt viimased viis aastat), sest tõele au andes kergendab teppimisraam tööd tublisti. Erinevalt Ameerikamaast ei ole Eestis tihetepitud lapitekid eriti levinud. Kindlasti sellepärast, et ilma raamita teppimine on parasjagu vaevanõudev ettevõtmine, kuid raami Eestisse smuugeldamine tundub sama keerulisena. Raamide tootja arvates on tiheteppimine vaid ameeriklaste privileeg. Õnneks oli meil kõigil, Maire lahkel loal ja juhendamisel, võimalik proovida teppimisraamil kihutamist.

 Vat sellise näoga võtab kolepiltide kuninganna masinakurve. Kippus teine vägisi kurvist välja minema kuid andke mulle päev või paar... ja mind ei saaks selle masina tagant enam äragi. Peab tõdema, suured masinad mulle meeldivad. Alla teerulli ei istuks ma enam ühegi liikursõiduki rooli ja õmblusmasin tundub teppimisraamita kuidagi väike.

Kadri oskas oma meistriklassi väga elegantselt, tuka taha peitudes ära teha. Teppimisraami tööpõhimõtteid kirjeldas Mailis oma blogis väga asjalikult. Mina oskan vaid lisada. Tahan kaaaa!!! Selle peale küsisid kodused minult väga kentsaka, koguni tagurliku ja progressivastase küsimuse, et kuhu ma kavatsen sellise teppimisraami asetada? Vastus on ühene. Õmblustoa asemele oleks vaja õmblusmaja. Teine tera oli arvutiprogrammiga Electric Quilt 7. Selline asi tundus, peale minu, veel mõningaid koduseid huvitavat, kuid ka siin tekkis küsimus. Kas arvutiprogramm on piisavalt lollikindel, et minu käes mõnda aega vastu pidada? Saa või arvutiga sõbraks.

Oli päev, kus tahaks ütelda."What a wonderful world!", ja seda Luis Amstrongi häälega. Teadmiseks laupäevahommikuse Saaremaa praami peale minejatele: need ei olnud kajakad, kes sadamas karjusid. Ei maksa vaikseid linnukesi süüdistada.
Suur tänu Mairele pirukate ja sooja vastuvõtu eest. Pärnu päike oleks tema kõrval kahvatunud.
Suur tänu Ilmele uhke pinali eest. Pinali pärast oli meil kodus väike võitlus, millest väljus võidukana kõige noorem. Ilme on meister, kelle töid olen ma imetlenud ja tema lapiprojekt Dear Jane ei ole projekt, vaid elutöö.
Suur tänu üliägeda seltskonna eest!