Tsiteerides klassikut ehk Marja Matiisenit: "Ma ei mäleta teie nimesid ega nägusid, aga ma tean täpselt, kust on tulnud iga viimsemgi minu kalts." Jah, eks minugi puhul on see nii, erandina see teksavest. Ma tõesti ei tea, kuidas ta minu juurde sattus. Kõikidele mulle teada tädidele oleks vest väike ning ka minule mahtus asi hädavaevu ümber. Pealegi nägin vestis välja nagu poisikene. Ühele õitsvas eas daamile ei istu säärane riidetükk põrmugi. Tüüpiline ümberlõikamise kalts.
Ja siis nägin lõustaraamatus üleskutset lapiseeliku õmblemiseks ning hakkasin usinasti kangast ribasid käristama. Loomulikult ilmse plaaniga romantiline teksaseelik õmmelda, kuniks aur sai otsa. Väga imelik, sest tavaliselt mul õmblemise juures aur otsa ei lõppe. Egas õmblemine ole kudumine. Tuli leppida aurutu olukorraga ning tegin projektist veerandi. Seelikust sai kotikene. Igatahes, sellisel moel on teksavest üsnagi kantav.
Kotikene tuli piisavalt romantiline- satsiline, et sellega Hiiumaale patseerima minna. Oli see vast mõnus meretagune patseering!
5 kommentaari:
Oli see vast alles kott, milles patseerida! :) Ma siiani õhkan ja mõtlen, et läheks iga kell kohe tagasi :P
Jaa-jah, on tõesti äge kott ja patseering oli teil ka vahva!
Terje
Väga ilus!
Väga ilus kott!
Postita kommentaar