See kampsike on inspiratsiooni saanud Ulve Kangro võrratust näputööst. Kord tuli kange tahtmine setu pitsi heegeldada. Eks mu oma sügavamad juured säältkandist pärit ja särtsakas setu pits vägagi meeltmööda. Et mu suur töö ja pungestus niisama vedelema ei jääks, panin ta oma ema vana villase seelikuga paari.
Kampsuni ja lapsega käisime neljapäeval arstitädi juures. Jumalale tänu, selleks korraks on jälle tõbi läbi ja mina pääsen tihedamini õmblusmasina taha.
Miskipärast on õues pidevalt kole külm. Muud ei miskit, kui varsti lõppevad mul soojemad projektiriided otsa. Vahelduseks tahaks mõnda suvisemat hilpu ka näidata.
Aga selle villase (ja sooja) mantlikesega lähen parajasti vanaema juurde pannkooke sööma. Pannkoogid on tal imehead ja rammusad. Loodetavasti mahub mantlikene mulle ka pärast pannkooke selga.
See vanast meestekampsunist ümberlõigatud kampsikene on üks minu lemmikuid ja käin sellega igal võimalikul ja võimatul juhul. Sobib ühtviisi hästi nii teksades tänavale kui teatrisse. Kampsuni sünniloo panin oma Isetegija blogis kirja. Eriti suurepärane on selles kampsunis ütelda:
ILUSAT EMADEPÄEVA KALLID EESTIMAA EMMED!
3 kommentaari:
Kenad tööd!
Oi, ma tahaks seda mantlit nii seest kui väljast näha :P Nii tubli oled! :)
Nii ilus kampsik see sinine. See ümbertegemisvärk tundub mulle vahel ikka suurem kunst olevat kui otsast peale ise õmblemine.
Postita kommentaar