Lapirealism

Vahepeal on Õmblusmamsli kunstitööd vististi väga absurdseks läinud ja lähevad veel hullemaks, aga vähemalt selle pildikese puhul ei pea olema ukraina tausta, et mõista -  tegemist on päevalilledega. Millegipärast seostan neid lillekesi justnimelt Ukrainamaaga ning säälsed päevalilleväljad on mul noorusaja ekskursioonidest siiani eredalt meeles.

 

Pildi tegemise põhjus on lihtne ja loogiline. Tore oli! Jessas, kui tore on õmmelda asju, mida on tore õmmelda.  Lapimaal ehk lapikunst on mind jäägitult ümber oma inspiratsioonisõrme mässinud. Ja kui päris päevalilled veel ei kasva, tulebki kasutada kangamaterjali.

Aga mida küll pildiga teha?  Kas panen müüki, naelutan ta veel viimasele pildivabale seinale või kingin  oma aednikuhingega emale. Minu emal on mõneski mõttes hämmastavad võimed. Vahel tundub mulle, et tema kätes lähevad ka aurutatud kapsalehed kasvama. Mina olen sellest andest täielikult ilma jäänud ning võiksin olla vaid edukas kaktusekasvataja, kuna unustan oma toalilled pidevalt kastmata.
Päevalilled on, nagu ma mäletan, meie aias alati kasvanud. Üks "nunnukene" sattus koguni Maalehte oma gigantkasvuga Seda tuli kuue ja poole meetri jagu. Ilmselt põhjustas tolle päevalille üüratu vohamise kasvuhoone viljakas pinnas ja minu ema rohelised näpud. Kasvuhoonesse tuli auk teha ja nii säraski päevalill õunapuu ladvas koos sügiseste ubinatega.

Lapitehnikas päevalillel selliseid aukartustäratavaid gabariite ei ole. Kõigest 132x54 cm.