Kunstisaalis, kunstisaalis...

Nojah! Veel aastake paar, ja minu elamine on nagu Louvre minivariant. Ma ei pea silmas kunsti aupaistet ning kvaliteeti, vaid kvantiteeti. Aga senini on veel arenguruumi ehk paar pildivaba seina.

See konkreetne eksemplar Õmblusmamsli kunsti koosneb peaasjalikult juttu puhuvatest lilledest ja leiab koha köögi seinal. Köök on ju koht, kus muliseb teevesi, pere saab kokku ja räägib päevasündmustest, kohvitassi taga vestlevad parimad sõbrad. Lillede jutuvadale on köögis alati kohta.

Aga miks selline kõvera alläärega pisut ebatraditsioonilise taimkattega kaltsupilt? Vat ei tea, aga miks ka mitte. See on vist esimesi "raamist väljas" ideid, mis mulle ühel ilusal päeval pähe kukkus. Igatahes käisin veel tinavabrikus tööl ja pakkisin idee üsna sügavale oma hingesoppi, silmade eest ära. Palgatöö ja kodutöö kõrvalt oli hädavaevu aega, et hädavajalik ära õmmelda. Pealegi oli kuidagi imelik olla imelik. Töökaaslased vestlevad eilastest seriaalidest, aga mina mõlgutan mõtteid huultega lillekestest. Eks imelikuks kasvamine võtab aega ja nõuab koguni pisut julgust, kuid ääretult tore ja vabastav on mõnikord eneselt heita asise inimese paine ning oma fantaasiat raputada. Nii kõvasti, kui vähegi võimalik.