Õmblusmamslist ja tema kampsik-pluusist

Nüüdseks on mul õmblusmamsli kaubamärk kenasti katsetatud. On pesemiskindel, kuid kuna  tegemist sünteetikaga, siis triikraual linase jaoks mõeldud kuumust ei kannata. Madalamad temperatuurid elab üle.

Kaubamärki on tarvis sellepärast, et siis tuleks Õmblusmamslil ka kunagi kaubani jõuda ja kaupa on vaja, et veidigi edasi lükata hetke, mil Õmblusmamsel peaks materiaalsetel kaalutlustel tagasi tinatehasesse palgatööle naasma ja nagu võib aru saada, ei taha Õmblusmamsel, tee või tina, tinatehasesse liinitööliseks minna, sest siis sureks ta igavusse ja igatsusse õmblemise järele aga igavusse surnud Õmblusmamslit pole kellelegi vaja.
Aga nüüd võiks küsida, mis värk on mul ümarate nööpidega ja "mamsliga".

Nööp kukkus mulle reoveepuhasti juures pähe (vt. eelmine postitus), aga mamsel ei viita mitte kuidagi minu kehakaalule, kehakujule ega muidu mamsellikule olekule. Jätkuvalt on mul sajast kilost veidi puudu ja mamsel (sõna otseses mõttes) algab alles sajakahest. Tegelikult olid õmblusmamslid Wabariigi ajal sellised tegelased, kes õmblesid daamidele rõivaid. Niiöelda naisterätsepad.

See kampsik-pluus sai tegelikult valmis sügisel, aga jäi kuidagiviisi blogist välja. Lõige (ei suuda enam otsida, millisest) Burdast ning tehtud on ta ämma toodud üsna tillukese trikotaazkanga tükkidest, veidi suuremast mustast trikotaazist ja "maailma kõige koledamast pitsist".

Nojah, ma arvasin, et saan sedasamust pitspaela veel kasutada. Jäi teist pluusist vähemalt paar meetrit järele kuni ühel kaunil õhtul oli elamises vaikus... Kõik, kellel on lapsed, teavad, et vaikus on väga kahtlane. Vaatan... Istub mu tütreke- tilluke maas ja hekseldab minu rätsepakääridega minu pitsikest. Ise teatab, et valis kõikidest paeladest lõikumiseks välja kõige koledama. Oojaa! Mul oleks vaja töötuba teises dimensioonis.