Küll on tore, et nõukaaeg oma hiiglaslike järjekordadega on möödas. Kui ei oleks, siis seisnuks mina vist esimesena sabas, et saada omale Katre Arula raamat "Ajatud lapitööd". Imestan, kuidas ta küll on tulnud selliste ideede peale ja nõnda toredasti raamist välja mõtelnud. Mulle tohutult meeldivad ummamuudu asjad. Tegemist ei ole tavalise lapp- lapi peal lapitööga vaid ääretult fantaasiarikka loominguga. Siit leidsin ka uussõna lapimaali asemele - lapipitsa. Kui guugeldada sõna lapimaal, tuleb esile Rovaniemi ning jõuluvana. Häda selle eesti keelega, sest art quiltingule sobivat vastet on tõepoolest raske leida.
Kindakirja tehnikas, mille laenasin Katre Arulalt, on minu järjekordne põrandapadi. Tehtud on padi ämma põrsaspadjast. (See on hiiglaslik sulepadi, mis võtab enda alla pool voodit ning mida tänapäeval reeglina enam ei kasutata.) Mul on selliseid veel kolm tükki. Padja mõõdud on 85x 75. Võib arvata, kuidas kunagi säärastega magati.
Seekordse lapitööga teen sügava kummarduse minu esiemadele Setumaalt. Kuigi sünnilt pärnakas tunnen mõnikord hinges juurte kutset ning jumaldan säälset tantsu, leelot, kiilt, rõivit ja mingit salapäraselt muhedat- lahedat olekut. Padjas miksisin Petseri puusaräti kirja vanade teksapükstega. Tulemus sai veidi karvane, aga nii oligi see mõeldud.
3 kommentaari:
Ahh, see tehnika! Ma ka ilastan seda raamatut vaadates :D Padi näeb mõnusalt robustne ja samas väga elegantne välja. Äge! Kus siis teised kaks on? ;)
Väga kaunis padi!
I love it! :)
Hugs, Ulla
Postita kommentaar