Triibikud

Juba neljandamat nädalat istub Õmblusmamsel kodus, vaid mõnedeks hetkedeks õmblusmasina juurde pääsedes. Põhjus on lihtne. Igatmasti kurjad tõved on mu noorima tütre üles leidnud ja näitavad mõnuga hambaid. Esimesel nädalal tabas mind närvivapustus ning õmblemisest ärajäämanähud. Mõtlesin juba õmblusmasinad koju tagasi kolida.

 Siis aga leidsin oma jämeda heegelnõela üles ning olukord oli päästetud. Nüüd väike statistika: ühtekokku lõikusin ribadeks ja heegeldasin vaipadesse üle 44. vana riidehilbu. Säältmaalt läks lugemine segamini. Iseküsimus on see, mis sunnib muidu mõistuse juures olevat inimest kõiki tekstiilist olevaid esemeid alles hoidma, aga siinkohal tuli "kiiks" kasuks. Peale taaskasutuse ja muidu maailmaparandamise on säärane heegeldamine nii teraapiline tegevus, et kõik antidepressandid kahvatuvad. See on aidanud mul üle elada lapse kopsupõletiku, kõhugripi ning mingi salapärase palavikku sisaldava haiguse. Ma ei saa aru, miks arstid inimestele närvilisuse korral tablette kirjutavad, mitte heegeldamist.

Kui tüdruk veel mõned nädalad lasteaeda ei pääse, jätan õmblusmasinad ning lapitekid sinnapaika ja lähen kaltsuvaipade heegeldamise peale üle.