3. jaan 2014

SOS Kleit ja tagasi minevikku

Ma ei ole ilmselt ainuke naine, kes aeg-ajalt leiab end katastroofi eelsest olukorrast: "Issand-jummel, mul ei ole mitte midagi selga panna." See viimaseminuti kleit on tehtud mu kalli kaasa töökoha jõulupeol esitlemiseks. Muidu oleksin pidanud presenteerima oma uusi teksapükse, aga see oleks ühe Õmblusmamsli kohta juba väga narr olnud.




Ja nüüd eelmisest aastast. Kuna olen tähtkujult vähk, on mul täielik õigus edasivaate asemel tagasivaade teha. See on lihtsalt üks väike vähikäik.
2013 oli minu senise elu kõige huvitavam aasta ning märksõnaks oli õppimine, õppimine, õppimine. Lõpetasin rätsepatöö ja disainikursuse, Marja Matiiseni lapitöökursuse edasijõudnutele, ettevõtluskursuse, Elle Ikävalko kangastega manipuleerimise kursuse, mööbli renoveerimise kursuse. Leidsin hästi palju toredaid tuttavaid ning mõned eriti kallid sõbrad. (Siinkohal lehvitan kõikidele oma sõpradele-tuttavatele.) Kõik need õpingud on olnud nii innustavad, inspireerivad. Kõige suurem õppimine on olnud loomulikult õmblusmasina taga ning õmmelnud olen ma sel aastal tõesti palju. Kuus suurt lapitekki, neli väiksemat, mõned pildikesed, lisaks erinevaid kotte. Sekka riideid ning muud vajalikku.
Paraku on kogu see luksus võimalik seetõttu, et juba aastajagu olen ma olnud töötu. Imelik sõna see "töötu". Tahaks näha mõnda naisterahvast, kes töötuna igavledes lakke vahiks ja kellel üleüldse mingit töö moodi tegevust ei oleks.  Ei ole tõesti selliseid kohanud. Õigem sõna oleks "rahatu". Ma ei ole veel kunagi nii palju (enesearendamise)tööd teinud kui töötu olles. Peale selle ei ole ma kunagi varem nii palju seda tööd nautinud. 
Tänu kokkuhoidlikule elule, omakasvatatud juurikatele ning mehe palgale olen siiani üsna kenasti toime tulnud. Mõnikord imestan, kui vähe asju inimene tegelikult vajab ja kui palju raha tühja-tähja peale kulutatakse. Mitte et ma ei leiaks mingisugust tööd mingisuguse palga eest mingisuguses tehases, kuid (vabandust, töötukassa,) mul ei ole mingisuguseks tööks lihtsalt aega. Tean, kui raske on teha, vaid mammona pärast, tööd, mis karvavõrdki huvi ei paku. Samas ma tean, kui paljud inimesed on tegelikult sunnitud sedasi oma elu elama, sest muidu nad jääksid lihtsalt nälga, ning kes on loobunud unistamast.
Seega... Minu eesmärk 2014 on teha kõik enesest sõltuv, et jätkata oma luksuslikku eluviisi ning õmmelda armastusega ja palju.

Muideks, üks ilus päev teatas mu hea sõbranna, et ma olevat tublisti muutnud tema nägemust lapitekist. Ääretult ilus kompliment!
IMELIST ALGAVAT AASTAT NING KAUNEID UNISTUSI!

2 kommentaari:

Kadri Kivistik ütles ...

Oi, kui äge kleit! Mulle nii meeldivad need teisest kangast varrukad ja cowl neck (mis iganes selle eestikeelne nimetus on). :) Sa kohe päris proua sellega! 25. jaanuaril näeme eks!? :)

Lembe ütles ...

Suured kallid! Rõõm on Sind vaadata!